Poiste mängud Lavaaugus

Ainult meesnäitlejate osalusel tehtud lavastuses näeb koreograafilisi poistemänge ja vanamoodsat aukäsitlust.

Linnateatri suvelavastuse tegevuspaik on poiste mänguväljak. Esiteks on klassikalise noorsooromaani ainetel tehtud tüki peamised tegelased alaealiste poistekamba liikmed, kelle jaoks on kogu maailm üks suur mänguväljak, rääkimata põhiliseks mängupaigaks olevast krundist, kus kehtivad ainult poiste endi kirjutatud reeglid. Teiseks on laval 14 peaaegu või päris noort meesnäitlejat, kes lubavad plakatil ja saatetekstis Lavaaugu omaenda mänguväljakuks muuta.

Kui lavastuse eesmärk on vaadelda, mis selliste poiste maailmas ja mõtetes toimub, on selge, et midagi väga „mõistlikku” sealt tulla ei saa, küll aga võib loota näha midagi lõbusat ja huvitavat. Kui Ferenc Molnári romaani „Pál-tänava poisid” tegelaste kujutlusi sellest, mis on lahe ja huvitav, mõjutasid romaanid ja ajalooraamatud, siis Linnateatri poiste puhul tegid sama töö ära ilmselt filmid ja arvutimängud. Üks väga nauditav hetk on poiste aegluubis etendatud võitlus, mis matkib „Maatriksi” või „Võimatu missiooni” eepilisemaid hetki. Aga olulist erinevust ei ole, poisikeste vajadus selliste rollimudelite järgi ka ise kangelaslikke ja karmikoelisi tegelasi etendada on muutumatu nähtus. Nii et kui näitlejad võtavad pallimängu reegleid arutades Hollywoodi märulikangelaste hoiaku ja tooni või kehastuvad mõnes muus stseenis spioonifilmi osatäitjateks, võib oletada, et tegelikult on nad alati tahtnud selliseid poose võtta ja relvaga vehkides sigarit suitsetada. Nüüd lõpuks annab külalislavastajana Von Krahlist tulnud Mart Koldits neile võimaluse seda teha, olla taas „A-rühm” ja „Die Hard” ühes isikus, nagu kooliajal. Muide, külaliskunstnik Jaagup Roomet tegelebki tihedalt filmialal, kuigi enamasti väga tõsiste asjadega, nagu „Idioot” või „Püha Tõnu kiusamine”.