Pole paremaid, halvemaid aegu…


Kunstiteadlane Ants Juske räägib, kuidas kirjanikud on mõjutanud maalikunstnik Ilmar Malini loomingut ja kuidas Malin on omakorda andnud ainest Tartu kirjarahvale

 Ilmar Malin oli Tartu kunstnike seas eriline persoon. Erinevalt vanadest pallaslastest ja järelpallaslastest polnud ta pühendunud ainult puhtmaalilistele probleemidele. Ta suhtles palju kirjanike ja teadlastega ning ammutas sealt inspiratsiooni. Neid kas portreteerides või kuskil laborites kollates.

Oli ka selline “mõttekoda” nagu Ellips. Seal tutvus Malin Ain Kaalepi vahendusel ka Artur Alliksaarega. Kaalepiga sidus neid elu aeg nii sõjasõprus (mõlemad Soome-poisid) kui ka intellektuaalne lähedus. Kahju, et tänavu, mil möödus 50 aastat Alliksaare surmast, polnud erilist meelespidamist.

Maal mälu järgi

Ilmar Malini “Poeet” – täisfiguur Artur Alliksaarest (Arkaadia kaaneillustratsioon) valmis üheksa aastat pärast poeedi surma. Malini poeg Jaan Malin, ka luuletaja, meenutab, et isa ja Alliksaare läbikäimine  ei olnud silmatorkavalt tihe. Alliksaarega on ta ise kohtunud korra, kui isa ja kirjanik tal külas käisid. Küll oli hiljem koolis Jaan Malini pinginaaber Alliksaare poeg, kes poseeris vanale Malinile selle portree tarvis isa ülikonnas. Ta oli isa moodi - pikk ja kõhn. Panin siia juurde ka foto Artur Alliksaarest. Võrrelge seda fotot ja mälu järgi tehtud maali.

Alliksaarelt teame krestomaatilist luulekogu “Olematus võiks ju ka olla olemata olla”. Sealtsamast on  pärit sageli tsiteeritud “Ei ole paremaid, halvemaid aegu.”. Siinses kontekstis tahaks aga ära tuua luuletuse “Autoportree”, et võrrelda seda Malini portreega visuaalses keeles:

Mu hinges koos on munk ja sübariit.

Ei tea ma, kumba enam, kumba vähem.

Kesk aja hallust köen kui tuliriit

Ja otsin kõige kiuste elulähet.

Ma olen enesele mõistatus,

Mis võrdselt kätkeb ujedust ja uljust.

Pean aardeks naeru kergemeelses suus

Ja rituaaliriistaks narrikuljust.

Ma nagu kangelasi vaatan neid,

Kes sooritavad mõne siira patu.

Kesköiti emban templikünniseid

Ja kujutlen, et olen sõltumatu.

Kui väsin laulust, lembest, valgusest,

Mind haarab kurbus, millest troost ja tabu,

Ja päästab üksinduse kalgusest,

Mis ikka seirab pääsematult vabu.

On hurmav juhustele anduda

Ses sätendavas ulmabakhanaalis,

Nii elu täiusesse kanduda

Kui pintslitõmme värvijulges maalis.

Mida teab järeltulev sugu Artur Alliksaarest? Teatmeteosed ütlevad, et ta sündis 1923. aastal Tartus raudteelase pojana, õppis Treffneri gümnaasiumis, mopiti Saksa sõjaväkke, pärast sõda töötas ENSV raudteevalitsuses, 1949. aastal arreteeriti, süüdistatuna ametiseisu kuritarvitamises, 1954. aastal lisandus veel süüdistus kodumaa reetmises. Pärast amnesteerimist 1957. aastal ei lubatud tal Eestisse naasta ja ta elas Vologda oblastis. Siiski tuli mees ilma loata kodumaale, kus töötas transporditöölisena õllevabrikus, käis ehitustöödel.

Luuletamist alustas juba gümnaasiumis, eeskujuks arbujad, Under, Jessenin ja Rilke. Filosoof Tõnu Luik on minu mäletamist mööda öelnud, et “kui Juhan Liiv oli meie Hölderlin, siis Artur Alliksaar Rilke”. Niivõrd keeletundlik, sõnaleidlik, niivõrd assotsiatsiooniderohke ja mõttetihe on tema looming, mis mõjutas tervet 1960. aastate nooremat luuleuuendajate põlvkonda.

Ain Kaalep lisab oma arvustuses 1966. aastal ilmunud Alliksaare luulekogule “Nimetu saar” veel ühe dimensiooni: “Artur Alliksaare loomingu põhistruktuuriks olen pidanud sedasama triviaalse loogika mittekonventsionaalset rakendamist nimelt roman-tilise iroonia teenistusse, ja see viimane valgustab objektiivsele reaalsusele sihitud taiduri foto-objektiivi mu meelest pigem ultraviolett- või infrapunaste kui nende vahel asuvate ülinähtavate kiirtega... Pean ju mõt-lema lihtsagi seletuse võimalusele, ebakindlust tundma, et ma seda ei leia, ei oska piirduda viidetega tavalistele spektrivärvidele.”

Siin sisenemegi sünkretistlikku maailma, kus tõlgendus visualiseerib kirjutatud teksti, ja sama toimub ka vastupidi. Muide, ka Alliksaar ise on pühendanud luuletusi kunstnikele. Näiteks mõned read luuletusest “Mikolajos Cˇiurlionis”:

Seisan ja seiran

Loe veel

ahnelt ja rahutult.

Helid puhkevad

julgeis joonis.

Kuidas küll vähesse

nii palju mahutus,

Cˇiurlionis?

Jõgedefuugad

ja metsad-prelüüdid

tuhandes

heledus-tumedustoonis.

Laulude kaugusis

sünnivad müüdid.

Cˇiurlionis!

Volens nolens

Ilmar Malini “Poeedis” näeme Alliksaart nii, nagu ta kaasaegsete mällu ilmselt sööbis: enesesse pööratud, mõtlik, lihtsalt riides. Malin ei teinud niisama portreid, vaid lisas omalt poolt atribuutikat, mis seostuvad tema visualisatsiooniga kirjaniku loomingust või siis kasutab ta oma väljakujunenud kujundikeelt.

Viimane on pärit sürrealistidelt, kelle seltskonnas oli eri kunstiliikide loojate vaheline läbikäimine väga tavaline. Alliksaare täisfiguurilise portree juures on kujundid, mis paljuski pärinevad tema ulatuslikust sarjast “Volens nolens”, st tahes-tahtmata. Sellise pealkirja mõtles välja sõber Ain Kaalep, kes on ka paljudele Malini maalidele poeetilisi pealkirju pannud.

Malin oli neid spontaanseid joonistusi teinud juba koolipõlves, kus tema konspektid koosnesid kahest osast: eestpoolt tuli tekst, tagantpoolt kritseldused. 1966. aastal õnnestus tal Rootsis elavat venda külastada ja muidugi käia Stockholmi Moderna Museetis, kus ta nägi originaalis Max Ernsti, Yves Tanguy ja teiste sürrealistide maale. Siis sai ta aru, et on ise olnud aastaid sürrealist ning hakkas neid automaatseid joonistusi kasutama oma maalides, unustades kunagise stalinistliku realismi koolituse ja nn “karmi stiili” aegse laadi. Rikastavalt mõjus ka kohtumine Ilmar Laabaniga, kes on ka tema loomingut inter-preteerinud.

Tabab karakterit

Peale Alliksaare on Malin maalinud veel Ain Kaalepit, Vaino Vahingut, Asta Põldmäed, Linnar Priimäge ja teisi. Viimase poolfiguurne portree püüab tabada talle iseloomulikku ilmet ja Ïestikulatsiooni, samuti nagu Asta Põldmäe portrees.

Priimägi on kirjutanud Malini piltidest: “Ühel pildil loomulik (iseeneslik) ruum, täis kunstlikke (tehis-) objekte (kujud, kardinad), mis ühtäkki võtavad ruumilt tema kõige loomulikuma kvaliteedi, mõõtmelisuse. Teisel looduslikule viljastamisaktile viitavad perforatsioonid ja penetratsioonid, milles on jäädvustatud mingist kummalisest looduses esinematust (pleki ja tohu või naha-) ainest kunstlikud, kokkunõelutud või –needitud kehad. Kolmandal pildil lind: elusa lennuvalmiduse pinge väliselt elutus sulekestas.” Priimäele meenub Malini portreel Gustav Suitsust kajakas, mis iseloomustab kirjanikku – “toda väliselt soliidset ja ligipääsmatut, kuid sisimas elutulist ja lennuvalmis meest”.

Kuid siiski pean kõige paremaks Malini portreedest Artur Alliksaare oma. Mis sest, et see pole tehtud vahetult natuurist. Siin on tabatud karakter, pole liigset teatraalsust, kõnekas on taust. Kas või minekule-tulekule viitavad detailid: laev, kukkuv laps ja pildiraamist lahkuv ratsanik.

1990. aastatel tuli Malinil uus loominguline palang, kus ta jälle kasutas ka kirjanduslikke allikaid. Paraku tuli tal ka endal lahkuda. Koos poja Jaan Malini ja Raivo Kelomehega viisime tema kavandite ja tekstide järgi lõpuni tema viimase näituse.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare