Põlenud maalid Kütioru erakult

 (2)

Põlenud maalid Kütioru erakult
Terje Lepp

Maalikunstnik Valdur Ohakas leidis 20 suveks pelgupaiga Kütioru ürgorus.

“Arvestage, et valitsused tulevad ja lähevad, aga kunst jääb!” karjus Valdur Ohakas KGB ülekuulajatele aasta enne oma arreteerimist ja vangilaagrisse saatmist. Tema põlengus säilinud, kuid tules kannatada saanud, söestunud servadega ja osaliselt deformeerunud maalides võib näha omamoodi võrdkuju kunstniku ja tema tööde keerulisest saatusest, looja ja loodu haprusest ning ajalikkusest, kuid tule poolt puretud piltidega galeriiseinalt kiirgab ka bulgakovlikku “käsikirjad ei põle” veendumust. Aasta tagasi korraldati suuremahulisem Valdur Ohaka “Põlenud maalide” näitus Tartu Kunstimajas.

1998. aastal 72 aasta vanuselt surnud Valdur Ohakat teatakse esmajoones pruunides toonides maastike ja natüürmortide maalijana. Tema portreed, naisefiguurid ja aktid, mille väikest valikut eksponeeritakse nüüd Allees, on vähem tuntud. Ohakale omane spontaansus, hoogne maalimisstiil, vahel abstraktsioonini jõudev üldistamine ja maalide kergelt sürrealistlik järelmaitse on kohal ka tema väikevormides. Tumedate toonide kõrval on kunstnik kasutanud kontrastset sinist, kollast ja punast. Paaril näitusepildil on ta kujutanud iseennast.

Üksik hunt Ohakas

Elmar Kitse ja Johannes Võerahansu juures õppinud Valdur Ohakal jäi Tallinna kunstiinstituut 1948. aastal pooleli viimasel, viiendal kursusel. Järgmisel aastal arreteeriti ta koos rühma noorte kunstnikega, kelle hulka kuulus ka Ohaka sõber ja eeskuju Ülo Sooster. “Kavatsetavas organiseeritud riigireetmises” süüdistatud kunstitudengid pillutati laiali Nõukogude Liidu laagritesse. “Ajavahemikul 1949–1956 töötasin Kasahstanis,” kirjutab Ohakas ise oma elulookirjelduses järgneva seitsme aasta kohta. Kuigi Džezkazgani vasekaevandusest eluga koju jõudnud Ohakas tahtis uuesti alustada sealt, kus kunagi pooleli jäi, ei võetud teda kooli tagasi ning näitustel esinemisele vaatamata sai ta ka kunstnike liidu liikmeks alles pärast korduvat avalduse esitamist. Ohakas “näitab mitmekesiseid võimeid ja eeldusi areneda EN Kunstnike Liidu ideelis-poliitilisel suunamisel omapäraseks maalijaks-kunstnikuks,” veenis Lepo Mikko oma soovituskirjas tulutult komisjoni.

60. aastate lõpus avastas Valdur Ohakas koos oma abikaasa Eetlaga Kütioru. Kütioru ürgoru padrikutesse pages üksiku hundi imagoga Ohakas kahekümneks suveks – selle tagajärjeks oli ohtralt maale Kütioru maastikust ja vaadetest. Ent Võrumaa metsade vahel asuvast lagunenud rehealusest, kuhu ei viinud pikka aega teedki, kujunes ka kultuuritegelaste legendaarne kooskäimiskoht, omamoodi Kuku klubi suvefiliaal. Kütioru miljööd ja sealt läbi voorivat seltskonda on oma romaanis “Endspiel. Laskumine orgu” kirjeldanud Madis Kõiv ja Vaino Vahing. Hoolimata populaarsest suvekodust, oli vabakutseline kunstnik Ohakas siiski pigem omaette hoidja. Kui pärast laagrit Eestisse naasjana ei oodanud teda avasüli organisatsioonid ja institutsioonid, siis hiljem tekitas kolleegides kadedust ja pahameelt Ohaka fenomenaalne müügiedu.

Valdur Ohaka jaoks oli rutiiniks maalida vähemalt pilt päevas ning selles, et tema töid umbes samasuguse tempoga osteti, polnud samuti midagi erakordset. Ta oli spontaanne kunstnik, kes viskas maali lõuendile ühe hingetõmbega ning ebaõnnestumise korral saatis selle sama kergekäeliselt prügikasti. Enn Põldroos on tema loomislaadi nimetanud “äkkrünnakuks”.

Palju väärtuslikku hävis

Ajaloo käigud on igatahes keerulised ning arvatavasti tuleb Valdur Ohaka tulekahju üle elanud maalide eest tänulik olla just kunstniku harjumusele palju ja kiiresti maalida ning töid hilsema müümise jaoks tihedalt mappidesse laotuna kõrvale panna, mistõttu põlengus said kannatada ainult piltide servad. Paljud Valdur Ohaka paremad maalid ja nende kõrval ka teiste kunstnike tööd, näiteks Ilmar Kruusamäe karismaatiline “Kütioru vaade. Kunstnik Valdur Ohaka portree”, kingitus kunstniku 60. sünnipäevaks, hävisid tules.

Vormistage Eesti Päevalehe püsimaksetellimus vaid 30 sendi eest päevas ning nautige Eesti kvaliteetseimat ajakirjandust! Vaata lähemalt »

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare