Põlev praam ja Eesti intelligentsi piinad
Filmi mahlakas dialoog ja rahvalikud elust pärit karakterid kasvavad välja stsenaariumist. „Keskpäevane praam” on film, mille dialoogist pärit lööklaused kuuluvad moodsasse folkloori.
Smuul valdab hästi dramaturgia tehnikat, luues praamil ohtliku olukorra, mis annab võimaluse heita sügav pilk filmi tegelastesse ja näha, kuidas käitutakse kriisisituatsioonis. Filmi tegemise ajal ja ka hiljem ei kasutatud sõna „katastroofifilm”, kuid just sellesse kategooriasse „Keskpäevase praam” liigitub. See oli esmakordne, sest üldiselt püüti suures Nõukogude Liidus hollywoodlikke žanreid vältida.
Klassikaks saanud katastroofifilmides mõlgitakse suurel kiirusel kümneid autosid, plahvatused tõusevad taevani ja sangarid valavad pangetäie higi ja verd. Kuuekümnendate Tallinnfilm hakkas omandama head filmitootmiskultuuri, kuid võimalused olid nagu olid, väikese maa väikese stuudio omad. Filmi lavastaja Kaljo Kiisk on „Keskpäevase praami” visuaalsete efektide võimalustest rääkides kasutanud terminit „isetegevuslik asi”. Sealjuures mööndes, et teos sai ikkagi valmis tehtud. Mõned üle praamiserva merre kukutatud autod ei anna kuidagi Hollywoodi katastroofifilmi mõõtu välja, kuid oma ohtliku õhustikuga „Keskpäevane praam” üldiselt toimib. Dramaatilist pinget jagub, hoolimata võimaluste vähesusest.
Katastroofifilmi peategelaseks on sangar, kes tänu oma vaprusele päästab maailma. „Keskpäevase praami” ohtliku olukorra lahendavad nõukogude lendurid, kes on filmis ilma eel- ja järelloota episoodilised tegelased. Aga ka filmi kesksel tegelasel Arturil, keda kehastas meeldejääva näitlejatööga helilooja Eino Tamberg, on oluline roll põleva praami päästmisel. Täpsemalt on see seotud tema sõiduautoga Volga, mis jääb ette, kui püütakse lahti saada põlevast autost. Dotsent Artur seisab dilemma ees – valida on materiaalsete väärtuste ja inimlikkuse vahel. Haritlane langetab otsuse, mis erineb sootuks tema abikaasa, juuksur Leili seisukohast.
Tamberg teeb võimsa rolli
Eino Tamberg oli „Keskpäevase praami” võtete aegu tõusmas muusikas maailma tasemega tegijaks. Dotsent Arturi osas on olemas oma metatasand, kus rolli lipsab seda kehastava isiku ühiskondlikku tähendust. Eino Tambergi peeti filmi väljatuleku ajal üheks Eesti tippintellektuaaliks ja kindlasti on sama sõnum selles rollis ka täna. Dotsendi rolli kaaluti peale Tambergi veel Paul Ruubelit ja Grigori Kromanovi. Tambergi valikus ei tulnud pettuda, roll on sooritatud võimsalt, tuues mängu nii koomilisi kui ka dramaatilisi noote.
„Keskpäevases praamis” peegeldub maailmakäsitlus, mida tajusid kuuekümnendate keskpaigas keskeas filmiloojad. Ja paistab, et Juhan Smuul ja Kaljo Kiisk olid siinkohal mõttekaaslased, suhestudes inimeste ja nähtustega ühtmoodi. Näiteks, mõlemad käsitlevad noort rahuaastatel sirgunud põlvkonda, kes filmis tulekahju tekitavad, ettevaatlikult. Poiss (Enn Kraam) ja tüdruk (Kersti Gern) on kergelt hipiliku käitumisega, mida tuleks nõukogude malli järgi justkui hukka mõista.
Stsenaristi ja lavastaja maailmavaade peegeldub ka kõrvaltegelastest. Sotsiaalne profiil tekib laeva ohvitseridel, aga ka kolmel vanemal härrasmehel, kes bussi tagapingil kaarte taovad ja keda kehastavad lugupeetud rahvakunstnikud Paul Ruubel, Helmut Vaag ja Ruut Tarmo. Film on aus, mistõttu on „Keskpäevase praami” kujunenud menukaks ka uute põlvkondade hulgas. Film on autentne materjal mõistmaks, kuidas elati kuuekümnendatel Eesti NSV-s.AjaluguJuhan Smuul andis näpu filmikunstile
Tallinnfilmi stuudios ja ka laiematel foorumitel käis kõva arutelu, miks ei võiks head eesti kirjanikud luua stuudio jaoks häid algupäraseid filmikäsikirju. Veidi oli tegu silmakirjatsemisega, sest Tallinnfilmi stuudio filmide kava pandi paika ikkagi Moskvas ja seal ei teatud väga palju eesti kirjandusest ja selle loojate potentsiaalist. Hoopis sagedasemad olid juhused, kus Goskino koridorides väledalt liikuv Moskva stsenarist leidis tööd Tallinnfilmis.
Päriselt mängisid eesti kirjanikud aga Tallinnfilmi saavutuste juures olulist rolli ja „Keskpäevane praam” on siinkohal väga tähtis teos. Tegu on esimese originaalstsenaariumiga, mille kirjutas stuudiole üks väärt kirjanik, kelleks Juhan Smuuli kahtlemata pidada saab. Sinnamaani oli Tallinnfilm saavutanud vahelduvat edu ekraniseerides juba valmis proosat. Ka Smuul oli just sedapidi filmiga kokku puutunud, nimelt lavastas Jüri Müür Smuuli teose „Kirjad sõgedate külast”. „Keskpäevane praam” oli esimene väärt lugu, mis kirjutatigi kohe filmi jaoks.
Täpselt pole teada, kelle initsiatiivil Smuuli ja Tallinnfilmi koostöö alguse sai. Samal ajal on aga teada, kuidas idee konkreetsemaks muutus. Ükskord oma kodukanti Muhule sõites tuli Smuul praami peal mõttele tekitada dramaatiline olukord, tuues alusele tulekahju.
Smuuli teosele „Keskpäevane praam” järgneb kvaliteetstsenaariumina Mats Traadi „Tants aurukatla ümber”, mis jäi aga filmiinstantsides tsensuuri keelu alla ja mis seejärel ilmus romaanina.Kuueteistkümnes film„Keskpäevane praam”
••Režissöör: Kaljo Kiisk
••Stsenarist: Juhan Smuul
••Helilooja: Lembit Veevo
••Operaator: Jüri Garšnek
••Kunstnik: Linda Vernik
Osades
••Poiss – Enn Kraam
••Tüdruk – Kersti Gern
••Leili – Ada Lundver
••Artur – Eino Tamberg
••Veteran Müller – Uno Loit
••Tiiu – Lea Unt
••Kapten – Aarne Laos
••Esilinastus Tallinnas aastal 1967.
