Poliitika kohtub TV-ga. Algab sõu
Film läheb edasi sealt, kus Hollywood selle looga pooleli jäi. Ehk siis tegevus jätkub mõned aastad pärast Alan J. Pakula filmi „All the President’s Men” lõppu, kus vaprad ajakirjanikke mängivad staarid Robert Redford ja Dustin Hoffman muudavad Ameerika Ühendriikide 37. presidendi Richard Nixoni poliitiliseks laibaks, millest tuleb tugevat läppavat lehka.
Ron Howard võtab filmis „Nixon/Frost” ette järgmise olulise episoodi, kus tuntud Briti telesõumees David Frost on otsustanud avalikkuse eest pagenud poliitilise laiba Nixoni avalikkuse ette tirida, et teha temaga veel üks vaatemäng, mis on igas mõttes parimast parim.
Film jutustab loo, kuidas Nixon annab intervjuu Frostile, kes loodab suurmehe kunagise kuulsuse varjus oma kõrgeid aktsiaid meelelahutusäris veelgi kergitada.
Kangelased muutuvad. Pakula poliitilises põnevusfilmis panevad sarmikad Redford ja Hoffman publiku kaasa elama kahele kangele kutile, kes tahavad iga hinna eest jõuda välja tõeni.
Sellesama loo jätk Hollywoodis pakub suures plaanis võrratut, Oscarile kandideerivat näitlejatööd, kus vana poliitikarebane võitleb kogu hingest nagu gladiaator areenil, et saavutada publiku poolehoid ja lennata taas heleda komeedina õukondlikesse kõrgustesse.
Tõde pole isegi filmikaadri nurgas. See sõna on ära unustatud. Ainuke asi, mida inimesed selles filmis taga ajavad, on edu. Raha ja võim. „Frost/Nixon” on film küünilisest maailmast, kus populaarsus vahetatakse parima kursi järgi dollariteks. Erandeid selles mängus ei ole.
Ron Howard esindab vana head filmikunsti selles mõttes, et tema lavastustes on näitlejatel olnud mänguruumi ja kohustus luua mitmetähenduslik tegelaskuju, kelle karakteril seisab püsti suur kunstisõnum.
Frank Langella mängib Richard Nixonit sellisel viisil, et nähtu jääb pikemaks ajaks vaatajat kummitama. Asi ei ole Nixoni jäljendamises. Ta teeb järele Nixonile iseloomulikke liigutusi, nagu neid saab näha Nixoni säilinud teleesinemistes. Tähtis on miski muu – näitleja tabab žanriliselt väga täpselt poliitiku sisemise mina, mitmetähendusliku olemuse, kus koos on koomiline ja dramaatiline. Langella karikeerib väga peenelt meest, keda tolle raskeimal tunnil vihkas pool Ameerikat.
Poliitikast saab meelelahutus
Ent paroodilised noodid ei võta ühekülgselt võimust, Langella mängitud president on lisaks klounile ka kõvakäeline vabariiklane, enesekindel tugev isiksus, kelle presidendiks saamine ei tekita mingeid küsimusi.
Nixoni vastane filmis, Briti naljamees David Frost (Michael Sheeni kehastuses) on viidud samasse võimu ja meelelahutusäri mõõtkavasse, kus asub Nixon. Siin on Nixon kõvem ja osavam mängumees. Kuni usin Frost ennast kokku võtab ja intervjuu käigus omad punktid skoorib.
Üks Venemaa poliitikast rääkinud irvhammas on öelnud, et Putin sai hakkama sellega, et tegi kodanikest televaatajad. Ent see pole nii vaid Venemaal. Asjalikke Pantalonesid, Dottoresid ja Capitanosid näeb väga paljudes riikides, kus rahvas aplodeerib oma riigi populaarsetele, mõtlemata üldse poliitika peale.
Sama pole mööda läinud ka Eestist, kus on niisamuti suur osa poliitikast asendatud rahva rõõmuks väga osavalt meelelahutusega.
Frank Langella rollijoonis tegelebki just sellise tegelaskujuga – poliitikuga, kes istub mõnuga sõuäri reele.
Näitleja suudab mõtlemapanevalt dekonstrueerida meelelahutuse ja poliitika kokteili. Nii koputab film vaataja südametunnistusele ja kergitab glamuursete edulugude varjust hea ja kurja küsimuse.
Esilinastus
Frost/Nixon
Režissöör: Ron Howard
•• Stsenaarium: Peter Morgan
•• Osades: Michael Sheen, Frank Langella, Sam Rockwell, Oliver Platt, Kevin Bacon jt
•• Tallinna kobarkinos
