Poliitikahuvi juhatas Jaak Kangilaski kunstini

Kümne aasta eest oli tema „Üldine kunstiajalugu” raamatupoodide nõutuim kaup. Kangilaski legend oli olemas muidugi juba ammu enne seda. 10. detsembril 70. sünnipäeva tähistav emeriitprofessor sõnab aga, et „Tundmatu sõduri” ja vendade Tuulikuteta võinuks kõik teisiti minna.

— Kuidas sai teist kunstiajaloolane?

— Ajalugu on mind huvitanud poisikesepõlvest saati. Aga veel enam huvitas mind bioloogia. Ajaloolaseks, saati siis veel kunstiajaloolaseks saamisele ei mõelnud ma kohe üldse mitte. Enne ülikooli arvasin, et valitseb veel lõssenkism, see tundus mulle täiesti jabur. Bioloogi ei saanud minust sel põhjusel, et ma teadsin, et ajalugu on ideoloogiast mõjustatud, aga see, et ka bioloogia oli tehtud ideoloogiliselt sobivaks, tundus juba patoloogiline. Nii leidsin, et kui pean mulle vastuvõetamatut ideoloogiat taluma, siis teen seda pigem seal, kus ideoloogia on alati olnud – ajaloo juures.

Ma eksisin muidugi mitmes asjas. Aasta oli siis 1958, kui ma kõndisin Toomemäe ümbruses ja kõhklesin, kas anda paberid bioloogiasse või ajalukku. Mida ma ei teadnud, oli see, et selleks ajaks oli lõssenkism bioloogiast juba taandumas ja ma oleks tegelikult võinud vabalt paberid sinna anda. Nii et see on üsna juhuslik, et ma astusin õppima ajalugu.

— Mis teid bioloogias kõige enam huvitas?

— Evolutsiooniteooriad. Elava looduse areng, selle seadused. Mitte konkreetselt linnud ja loomad. Mind huvitas enam teoreetiline tasand.

— Ja kuidas sai teist ikkagi kunstiajaloolane?

— Mul on suguvõsas kunstnikke olnud. Minu isa oli kunsti õppinud ja minu onu oli kunstis tegev. Mul endal kunstihuvi siiski puudus. Ma joonistasin küll, aga põhiliselt karikatuure. Parasjagu groteskseid lõustu vihiku servale. Onu nägi neid ja hakkas mulle peale käima, et ma astuks kunstiinstituuti. Peaaegu et vastu tahtmist käisin ma seal isegi ettevalmistuskursustel kuupe ja kerasid joonistamas. Ma polnud küll kindel, et see asi mind nii palju huvitab või et mul üldse selleks annet on, et sellega oma elu täita.

Koomiline oli see, et kui toonane instituudi rektor Leht, Venemaa eestlane, nägi minu karikatuure nn mandaatkomisjonis, kus otsustati, keda lubada eksamile, siis tegi ta kurja näo ja teatas: „Iskusstvo, eto ne karikatura”, ja eksamile mind ei lastudki. Onu oli küll kurb, aga mina olin rahul.

Asja iroonia on aga selles, et 1989. aastal valiti mind samale kohale, kus oli olnud Leht, kes ei tahtnud mind vastu võtta.

Nii siirdusingi Tartusse.

— Mis te arvate, kui oluline on olnud perekondlik taust (kas või teie isa ja onu lähedane seotus kunstiga) teie enda kujunemisel?

— Eks ta ikka on. Kunstiajalugu näiteks ei huvitanud noorena eriti, kodus oli meil Vaga „Kunstiajalugu” täiesti olemas, ma olin seda lapanud ja õlakehitusega tagasi pannud. Aga ma teadsin, mis asi on kunst.

Kui olin poisike, elasin Tallinnas, aga suved veetsin vanaema ja tädi juures Viljandimaal. Seal kuulati palju Ameerika Häält. Ma mäletan, kui kord tutvustati seal Jackson Pollocki maalimismeetodit, kuidas ta pritsis ja tilgutas lõuendile. Mina kuulasin ja mõtlesin, et kuidas see küll võimalik on ja välja näeb. Sest ma olin näinud isa maalimas ja see oli midagi sootuks muud. Ja mulle jäi meelde, et kunstiga seostub mingi probleem. Kuidas saab kunsti teha nii, nagu mina seda tean, ja teha ka nii, nagu ma raadiost kuulsin.

Ma ütleks, et kunstiga suhtlemine oli minu kodus episoodiline, aga seda oli ilmselt rohkem, kui mõnes teises kodus. Ka minu onul Otil oli kodus palju põnevaid pilte ja raamatuid, mis mulle tuttavaks said, ma nägin teda ka töötamas. Eks see kõik on mind mõjutanud. Kuigi ma pean ütlema, et poliitika huvitas mind ehk üle kõige.

Poliitika oli asi, mis mind tõesti paelus. Meil oli Nõmmel oma sõpruskond, kes käis koos ja arutas sõjaajalugu. Õppisin raadio kaudu ära soome keele ja kuulasin edaspidi regulaarselt uudiseid maailmast. Inglise keel tundus toona raske, soome keelt oli lihtsam õppida.

Soome keele õppisin ära puhtalt vajadusest maailma kohta infot saada. Sain selle selgeks kahe nädalaga. Meetod oli väga lihtne. Uudiste keel on ju piiratud, paarisaja sõnaga saab kõik ära öeldud. Soome keelega on meil ju pooled sõnad samad, nendega oli lihtne. Võõrad sõnad kirjutasin iga kord üles ja vaatasin need hiljem sõnaraamatust järele. Nii oli kahe nädala pärast päevauudiste keel selge. Hiljem osutus minu soome keele oskus koomilisel kombel otsustavaks ülikooli sissepääsemisel.

— Sisseastumissooritus ei kujunenud vist eriliseks triumfiks?

— Ega küll. Võib öelda, et mind päästis üks raamat. Minu onu oli ühes esimeses kultuuritegelaste esinduses, kes pääses 1957. aastal Soomet külastama. Seal kohtuti kunstnike ja kirjanikega. Tagasi tulles tõi onu mitmeid raamatuid, teiste seas ka Väino Linna „Tundmatu sõduri”. Lugesin selle kohe läbi, põnev lugemine.

Hiljem, kui tegin ajaloo sisseastumiseksameid, kukkus nii välja, et eksamid läksid kehvasti. Ajalugu oli neli. Vene keelest pääsesin läbi hädavaevu, kirjanikest vendade Tuulikute abiga, ja sain lõpuks kolme. See oli juba väga kehva seis, sest tublisid tüdrukuid, kes eksameid vaid viitele tegid, oli seal küllaga.

Viimane eksam oli kirjalik eesti keel ehk kirjand. Mina võtsin teemaks viimati loetud raamatu ja kirjutasin „Tundmatust sõdurist”. Ideoloogiliselt vist isegi õigesti. Sekka kirjutasin oma teadmisi sõjaajaloost. Pärast läksin üsna pessimistlikult ühiselamusse, sest ega ma enam sisse saada eriti lootnud.

Aga ühikas oli üks poiss, kes hirmsasti närvitses oma kirjandi tulemuse pärast ja otsustas juba õhtul minna ülikooli piiluma. Et äkki saab midagi juba teada. Piilumas ta käiski. (Tagantjärele mõeldes päris veider mõte, sest mida ta sealt näha lootis?) Aga igatahes tuli ta tagasi ja teatas, et minu kirjandiga olevat mingi jama. Et õppejõud olevat laua taga kobaras koos ja arutavat midagi seoses minuga. Hommikul sain teada, et hinne on viis.

Kui läksin eesti keele suulist osa tegema, vaatasid eksamineerijad mind sellise pilguga, nagu ma oleks üks nende hulgast. Olin segaduses. Hiljem selgus, et tähelepanu oli tõmmanud minu kirjandi teema. Esiteks, seda raamatut polnud võimalik Nõukogude Liidust saada. Kuidas ma seda lugenud olin? Oli õppejõude, kes pidasid seda provokatsiooniks ja arvasid, et kirjand tuleks põhimõtteliselt läbi kukutada, et mingit jama ei tuleks. Teised arvasid, et kui see on õige jutt ja hästi kirjutatud, milles siis küsimus. Aga sealt jäi õppejõududele veel meelde, et ma oskan soome keelt, ja mind kutsuti lausa eesti filoloogiasse üle. Mina kartsin grammatikat ega läinud. Sain õnneks seejärel ajalukku sisse.

Samal ajal olid ajaloo osakonnas alustanud õpetamist just noored ja vabameelsed õppejõud Helmut Piirimäe ja Sulev Vahtre, kes vedasid ka ajalooringi, kus julgeti asjadest rohkem rääkida. Kuidagi olid vanema kursuse üliõpilased minu kirjandist kuulnud ning mindki kutsuti sinna Soome sõdadest ja raamatust rääkima. Varsti olin juba ajalooringi juhatuses ja eesotsaski ja sealtkaudu juba täielikult ülikoolielus sees.

Nii et vahel võib üks juhuslikult loetud ja valitud raamat mängida suuremat rolli, kui arvatagi oskaks.

— Teid iseloomustatakse sageli kui väga head diplomaati. Olete mitu korda maininud omaaegseid olusid, kui raske oli nendes oludes tegutseda. Ometi saite sellega suurepäraselt hakkama, ühesõnaga – oskasite viletsatest oludest võtta välja omamoodi maksimumi. Nõustute?

— Ma usun, et olen püüdnud konflikte vältida. Kui see on mõnikord õnnestunud, siis vist sellepärast, et ma ei näe vastuolusid peaaegu kunagi mustvalgena, vaid ikka nii, et igaühel on mingil määral õigus. Sel juhul on võimalik kompromissi otsida. Ainus, mida olen täielikult põlanud, on füüsiline vägivald, välja arvatud juhtudel, kui see on vältimatu vägivalla tõrjumiseks.

— Te tulete kunstisõbralikust perekonnast, paratamatult saite sealt midagi endaga kaasa. Mis te arvate, kas hea vaimne taust „toodab” suurema tõenäosusega uusi säravaid isiksusi?

— See on kahtlane. Eestlased on parimal juhul teise või kolmanda põlve haritlased. Ja seetõttu võib öelda, et tervete põhimõtetega talupere oli siin palju enam eliit, kui mõni untsantsakas. Ka esimesed eestikeelsed professorid olid ju pärit taluperedest. Muidugi on mõni ini­mene andekam kui teine. Aga ma arvan, et kui vähe haritud kodust pärit andekas inimene satub õige eriala peale, siis võib temast saada tõesti ükskõik kes, ka suurvaim. Geneetika on mõjusam kui hea keskkond.

— Te olete aastakümneid ülikoolis õpetanud. Kas ülikoolis õppivad noored inimesed erinevad kuidagi, kas tajute selgelt, et mõne aasta üliõpilased kannavad selgelt teistsugust meelsust või vaimsust, kui mõne teise aasta omad? Kas mõni põlvkond tahab ülikoolist vaid paberit, teine keskendub sootuks tõsisemalt õpingutele?

— Keskkond võib olla erinev, aga inimesed lähevad sellest läbi eri moodi. Juhuslikke ja vaid paberi pärast õppivaid tudengeid on alati olnud, läbijooksjaid on samuti alati. Ka on inimesi, kel on huvi ja suur õppimisvõime. Tulles tagasi eelneva küsimuse juurde, võib isegi öelda, et kodune taust võib vahel hili­sema huvi suretada.

Mulle polnud näiteks paljud asjad õppides enam nii põnevad, sest ma olin neid kodus juba kuulnud. See, kellele asjad tunduvad huvitavad ja kes tahab end nendes arendada, võib hea töövõime korral ära teha palju rohkem. Ses mõttes on nn eliidi taust sageli hoopis lõtvade ja passiivsete inimeste ettekääne.

— Kas Eesti ühiskonda kui näiteks Euroopa Liidu vaest ääreala ohustab vaimne provintsistumine?

— Kui me teaksime, kus on metropol, võiksime selle üle arutleda, aga mina ei tea.

— Suures jutuhoos jäigi ennist lahti rääkimata, kuidas te ikkagi kunstiajaloo juurde jõudsite. Ja miks kujunes teie suureks huviks just 20. sajandi kunst?

— Küllap on see seotud minu poliitilise ajaloo huviga. Minu jaoks saabus üsna kiiresti teadmine, et poliitika ja kunst on tihedalt seotud. Ma viitasin ennist Pollockile. Kõrvutame Pollocki töid nõukogude sotsrealismiga. Pole olemas efektsemat kahe süsteemi vastandust kui need pildid, mis suudavad ühe pealevaatamisega ära öelda, kui erinevad need süsteemid olid.

Aga laiemalt on mind tõesti väga huvitanud, kuivõrd kunst väljendab ühiskonna põhilist sisemist elulaadi, ühiskonna väärtusi. See suunas mind kunsti juurde. Kunstist rääkides tundub mulle, et ka ühiskondlik-poliitilist tausta oli võimalik ausamalt ja avameelsemalt käsitleda. Pealegi oli just lähiajalugu minu jaoks põnev, aga sellega otse tegelemine oli minu õppimise ajal ikka paras enese allasurumine. Kunstis oli võimalik asju kaudsemalt käsitleda. Mind on eelkõige huvitanud 20. sajandi üldine kultuuriline ja ühiskondlik areng, hiljem kunst kui selle visuaalne kokkuvõte.

— Kui te jälgite kunsti kui ühiskonna peegeldajat, siis kuidas peegeldab tänapäeva eesti kunst meie ühiskonda?

— Üsna täpselt. Vastuseks on pluralism. Meie kõrval ja ümber elab väga palju paralleelmaailmu, mis pole sageli üksteisest teadlikudki. Eri publikukategooriatele pakutakse sobivat kunsti. Kunstielu on rikas ja üsna põnev.

Aga sellist lootust, et on mingi üks kunst, mis kõigile meeldiks, küll ei ole ega saagi tulema. Vahe Nõukogude ajaga on ikka üüratu. Mitte vaid tsensuuri mõttes. Kunst oli siis teistes majanduslikes tingimustes. See süsteem püüdis kunsti kasutada propagandavahendina. Samal ajal oli kunsti palju raskem kontrollida kui muid elu valdkondi. Selleks et kunst saaks olemas olla, vajab ta kas või tillukestki vabadust. Ja seetõttu võis stalinismi tippaegadel öelda, et kunst oli meil peaaegu välja surnud, sest enamik lihtsalt ei julgenud või ei tahtnudki midagi teha.

1960-ndatel suutis eesti kunstnikkond endale juba välja võidelda sootuks teistsugused vabadused, kui need olid võimalikud mujal Nõukogude Liidus. Eesti kunstnikkonna üldise suhtumise võis sel ajal kokku võtta lausega: kunst on eelkõige esteetiline väärtus.

Lääne kunstis toimus 1960-ndatel aga murrang, uued kunstivoolud vastandasid end modernismile, hakati tegema kunsti, mis tihti ei tahagi olla esteetiliselt nauditav, vaid püüab inimest raputada ja edastada ühiskondlikku, tihti kriitilist sõnumit.

Ent meil jäi domineerima esteetilise kunsti austus, see, mida läänes oleks nimetatud korralikuks kodanlikuks kunstiks. Ilusad pildid ja maitsekas tarbekunst. Šokeerivat kunsti oli vähe.

— Ja nüüd lõpuks on seda liigagi palju?

— Raske öelda. Muidugi, kui eesmärgiks muutub vaid šokeerimine, võib see kergesti muutuda banaalseks – tekib vana anekdoodi rääkimise efekt. Ka modernistlik kunst tahtis olla ja oligi üllatav, aga niipalju, et näiteks ekspressionistid maalisid teisiti kui impressionistid jne ning lõid uutmoodi ilusa maalikunsti.

Kui vaadata tänapäeva lääne ühiskonda, siis on modernistlikke uuendusi kasutav esteetilisus omane massikultuurile ja reklaamile. Silmapaitav massikultuur ümbritseb meid kõikjal. Selles valdkonnas näib võimatu pakkuda uut, üllatavat ilu. Mõnede radikaalsete kunstnike arvates oleks see ka sobimatu. Nende arvates peab kunst standardsele ilule vastanduma ja pakkuma ebatavalisi kogemusi, mis aitaksid elu ja ühiskonda uutmoodi näha ja mõista. Selline kunst ei taha silmi paitada, vaid irriteerida.

Mõnele kriuksud meeldivad, mõnele mitte. Aga see ongi pluralism. Eri elustiile peabki väljendama väga mitmekesine kunst. Teine äärmus oleks Hitleri, Stalini kunstimaailm.

Vabaduse tulek tõi meile palju sellist, mida alguses ei tahetud üldse kunstiks pidada. See on aga kunsti eesmärkide mõistmise küsimus. Ma võin erinevat kunsti mõista, aga see ei tähenda, et mulle kõik meeldib. Olen ise üsna konservatiivse maitsega, pigem kaldun modernismi, mitte radikaalsesse postmodernismi. Kuid minu arvates on igasugune kunst ühiskonnas väga vajalik, pakkudes uut moodi kogemust nii inimesele kui ka ühiskonnale. Standardne olmemaailm nivelleerib väga kergesti meie mõtted, tajud ja tunded ning hea kunst on üks väheseid asju, mis meid loksutab ja tuimaks muutumisest päästab.

— Aga kunst ei loksuta meid ju alati ühtemoodi. Kunsti tuleb ilmselt mõista oma ajastu kontekstis?

— Kindlasti vaadatakse eri aegadel kunsti sootuks eri pilguga. Ma olen viimastel aastatel viinud üliõpilastega läbi kunstiteose analüüsi seminari. Ma olen palunud üliõpilastel valida mõne suvalise kunstiteose ja lasknud sellest rääkida. Et näha, kuidas sellele saab läheneda ning mismoodi on võimalik objekti kirjeldada ja analüüsida.

Mulle on väga meeldinud see, et üliõpilased valivad tänapäeval väga erinevaid asju. See tähendab, et sektor, mida kunstiks peetakse, on ikka äärmiselt lai. Laiem, kui paarkümmend aastat tagasi. See näitab, et meil on palju eri elulaade ja omapäraseid isiksusi. Minu õppekogemus ütleb, et pole olemas ühte läbivat huvi, valikuid on tõesti seinast seina.

Ebatavalist kogemust ei pruugi saada ainult millestki uuest ja radikaalsest. Ka kiviaja kujukesest võib saada elamuse, mida igapäevaelu meile anda ei suuda. Sellised elamused võivad panna meid sootuks teistmoodi tegutsema.

— Ma tavatsen esitada intervjueeritavatele vahel mõne lihtsameelse või päris lolli küsimuse. Kas teile tohib ka ühe sellise esitada?

— Kui oskate.

— Mis ajal me teie arvates praegu elame?

— See pole üldse loll küsimus, kuigi asjalikuks vastamiseks oleks vaja väga palju ruumi. Võib-olla ongi see üldse üks peamisi küsimusi, mida me peaks endalt rohkem küsima.

Arvan, et võib-olla on see vaba, demokraatliku lääne tsivilisatsiooni viimane sajand. Ehk oleme me (inimkond) ellujäämiseks sunnitud tegema asju, mis tunduks meile praegu veel vastuvõetamatud. Nii pessimist ma ei ole, et hakkaks päris hukatust kuulutama. Aga üldiselt on meie ees mitu suurt küsimärki. Kuidas mitte oma prahi sisse ära uppuda ja kuidas lahendada energiaküsimused?

Optimistid ütlevad, et probleemi pole, õpime juhtima termotuumareaktsioone, näiteks vesinikutsüklit ja, piltlikult öeldes, varsti tangime autosid veega ja kõik saab korda. Reostusega saame ka hakkama. Kui energiamured on lahendatud, siis ehitame suuri kosmoselaevu ning lennutame prügi ja võib-olla isegi liigse soojuse muudkui kosmosesse.

Kõlab põnevalt, aga ei tea, kas see ikka on võimalik. Tuleviku kohta pole ju selget teadmist kellelgi. Võimalikud on dras­tiliselt erinevad variandid. Tulevik pole kunagi olnud ebaselgem kui praegu.

Tehnoloogilisest triumfist, maailma automatiseerimisest võib tulla lõpuks Marxi paradiis. Robotid teevad meie eest tööd, energiat on meil küllaga, inimestele jääb vaid see, millest Marx unistas: siis saavad inimesed „oma” asjadega tegeleda. Aga selline utoopia ei realiseeru, isegi kui tehnilised eeldused saaksid võimalikuks. Marx arvas, et iga inimene vajab sedasama, mida üks keskmine intellektuaal. Aga mina kardan, et paljud inimesed oleksid Marxi unistuste maailmas väga õnnetud.

Kui me oma prahi sisse upume või lubatud energiarevolutsiooni ei tule, siis ei teagi, mida tulevikust arvata.

Omaette suur teema on muidugi tsivilisatsiooni mõranemine lääneriikides. Ajaloost on teada, et kaovad tsivilisatsioonid, mis on kaotanud paisudes oma vaimse vundamendi, ei usu enam oma eesmärkidesse ega ideaalidesse. See oht on meil ju täiesti olemas. Praegu on lääne ühiskond veel tugev oma paindlikkuse tõttu. Aga mis saab siis, kui lääne ühiskonna ideoloogiline vedru lõplikult maha käib ja asemele tuleb mõni teine ja märksa karmim ideoloogia?

Mõni arvab, et see on hea, et liigse hedonismi ja lõtvuse eest tulebki piitsa anda. Aga mina olen küll sellest lääne ühiskonna vaimsest vabadusest palju võitnud, seda täielikult nautinud. Sellest loobumine lihtsalt selle nimel, et üldse ellu jääda, pole meelitav perspektiiv. Aga ma ei saa välistada, et mingil hetkel on paljudele inimestele ellujäämine tähtsam kui vaimsed vabadused.

Mina olen õnneks juba sellises vanuses, et ei pea tuleviku pärast enam väga muretsema.

Kes ta on?

Jaak Kangilaski

Kunstiajaloolane, Tartu

ülikooli emeriitprofessor

Sündinud 10. detsembril 1939 Viljandis

Haridus

•• 1958 Tallinna 10. keskkool

•• 1963 Tartu ülikool, ajalugu

•• 1969 Tartu ülikool, kunstiteaduste kandidaat

Töö

•• 1967–1971 Tartu ülikooli õppejõud

•• 1971–1989 kunstiinstituudi õppejõud, kunstiajaloo kateedri juhataja, teadus- ja õppeprorektor

•• 1989–1995 kunstiakadeemia rektor

•• 2003–2005 Tartu ülikooli prorektor

•• 2006 Tartu ülikooli emeriitprofessor

•• UNESCO Eesti rahvusliku komisjoni esimees

•• Peamine uurimisvaldkond lääne 19. ja 20. sajandi kunst

Teoseid

•• „Kunsti kukeaabits” (koos Ott Kangilaskiga), 1967

•• „Norra. Maa, rahvas, kunst”, 1985

•• „20. sajandi kunst” (koos Ants Juske ja Reet Varblasega), 1994

•• „Üldine kunstiajalugu”, 1997

•• „Kunstist, Eestist ja eesti kunstist”, 2000

Autasu

•• Riigivapi IV klassi teenetemärk, 1998