Poliitiline kellamäng
Kuskil ei peeta õige kellaaja üle tuliseid poliitilisi vaidlusi, kuskil ei kirjutata õiget aega koalitsioonilepingutesse. Eestis kirjutatakse.
Millegipärast ei sisalda needsamad lepingud sõnagi selle kohta, kas maakera tiirleb ümber päikese või vastupidi. Ega ka seda, kuidas on võimalik ööpäevale 25. tund (ehk tund õhtust valgust) lisada pelga poliitilise tahtejõuga. Pole vajadust, sest meile ju piisab väitest, et tegemist on Euroopa Liidu direktiiviga, millele allumatus tähendaks enda narriks tegemist.
Suveaja idee isaks peetava Benjamin Franklini kodumaal USA-s kehtib suveaja kasutamist soovitav, mitte sunduslik seadus. Näiteks Arizona ja osaliselt Indiana seda soovitust ei rakenda, Hawaiist rääkimata. Pole kuulda, et teised neid osariike sellepärast paariateks peaksid.
On väheusutav, et jänkidest erinevuste suhtes palju sallivamad eurooplased teisitimõtlejate suhtes julmemad oleksid. Eriti, et ameerikalikud, ainult majanduslikust kasust tulenevad põhjused on alati Euroopale vähe korda läinud. Euroopa hindab enam tegude sotsiaalset väärtust. Nii võib öelda, et koos Euroopaga kellakeeramine, mis nõrgematele ühiskonnas tervisehädasid ja psüühilisi kannatusi tekitavad, on eestlaste põhjendamatu ülipüüdlikkus. Midagi, millest leedulased sel aastal loobusid.
Eesti Päevalehe meelest pole olulist vahet, kas Eestis elame aasta ringi Greenwichi ajast kaks või kolm tundi eespool. Energiakulu vahe, millest räägivad suveaja pooldajad, on meie laiuskraadil niikuinii tühine. Probleem pole selles, milline on õigem aeg, vaid kaks korda aastas inimestele peale surutavas harjumuste muutmises. Kuna päikese harjumusi poliitikutel muuta ei õnnestu, võtavad nad ette inimeste omad – iga paari aasta tagant jälle isemoodi. Mis kindlasti ülemaailmset tähelepanu äratab kui erakordne põhimõttelagedus ja narrus.
