Kõige rohkem tuletab „Mental Finland” oma ülesehituse poolest meelde Kajaanis tehtud lavastust „Huutavan ääni korvessa”, kus niisamuti oli üksteise otsa lükitud eriteemalisi sketše, millel oli oma poliitiline vaatenurk Soome elule ja ühiskonnale. „Mental Finlandis” on palju muusikat ja tantsu. Kui tehakse nalja, vajutatakse koomikapedaal põhja. Terava poliitilise sõnumi ühildamine meelelahutuslike elementidega ongi see, mis lubab tema uusimat tükki näha poliitilise kabareena.

Vahelduvate teemade hulgas on valusaid – laste ärakasutamine, võõraviha, sallimatus –, aga lavalise keele sees on haruldane tasakaal, kuidas sündmused ja tegelased on suudetud asetada maksimaalselt vastuolulisse valgusse.

Meeldiv meelelahutus on siin kõrvuti intensiivse teatritehnikaga, kus karjuvas vormis paisatakse välja poliitilise tähendusega ilustamata reaalsus. Sellise piitsa ja prääniku meetodiga paistab lavastus hoidvat kontrolli all suurt lava ja saali, mis on mõõtmetelt võrreldavad Estonia teatriga.

Eestis sellist teatrit pole

Väga erinev näitetrupp ühineb lavastuses ansambliks. Suurt keskendumist paistab kõigis, kaasa arvatud elav klassik Kalle Holmberg, kelle Jõuluvana roll on täis jõudu ja meeleheidet. Juhan Ulfsak ja Eva Klemets olid selles ansamblis täieõiguslikud liikmed, särades numbrites, kus nemad olid keskmes sama palju kui teised – kaks näitlejat tõid oma keele ja olemasoluga sellesse Soome lipu all purjetavasse kunstilaevukesse Eesti teema. Või siis Eesti hädade teema, nagu see kõlas Klemetsa veekatastroofi sketšis, mis kajastab kliimamuutsute käiku meil siin Soome lahe kallastel.

Smedsi „Mental Finlandil” kui menukal välismaisel teatri-projektil on Soomes täita sama vastuoluline osa nagu Kaurismäe filmidel. „Kas me sellist Soomet tahame nüüd välismaal näidata?” on küsimus, mida Soome lahe põhjakaldal pärast rahvusvahelist edu endalt küsitakse. Side Kaurismäega kerkib ka kujundeid pidi. Merekonteinerist tehtud kodu käib ju läbi ka „Mees ilma minevikuta” filmist ja Smedsi lavastuse vaimukalt naerutavatel kauboidel on mingi side bändi Leningrad Cowboys kuttidega, kes mõnes Kaurismäe filmis võõral maal tõde otsivad.

Enne lavastuse valmimist välja kuulutatud Euroopa impeeriumi teema on valmis teoses realiseerunud tagasihoidlikult. Bachi muusika järgi tantsivad kujud ei jõua teab mis tugeva üldistuseni. Nii see tutvustustes läbilipsanud manduva Rooma kujund jäigi pelgalt turunduse tasandile. Kontrastid, mida pakub Brüssel, jäid enamasti väljapoole teatriseinu. Ja neid on selles üheaegselt kirevas ja ilmetus linnas rohkesti.

Ükski asi pole taevast kukkunud ja küllap on „Mental Finland” teos, millel omad eellased. Kas või enam kui kolmekümne aasta tagused KOM-teatri kabareed või siis poliitilised sõud Lilla Teaternis. Aga midagi ei tule endisel kujul. Nüüd kuulub poliitilisse kabareesse videokunst ja kaasaegne tants. Ja ka näitleja lavalolek on teistsugune – aktiivsem ja paindlikum. Tuleb segada kokku eri žanre ja võtteid,

et hoida publik peos. Paraku on tegu žanriga, mis Eestis on tundmatu. Eestlastes istub snobism, mis ei luba vaenlasele vastu virutada tema enda relvaga. Vahest ainult aastaid tagasi Von Krahlis viljeldud „Kabaret das Lust” oli vaba tegijate hirmust, et nende kunst võib meelelahutuslikkuse kodanlikku sohu vajuda. Ilmselt peab selleks olema poliitiliselt tugev platvorm. Nagu näiteks „Mental Finlandi” tegijatel on.

Komöödia „Mental Finland”

Flaami kuninglikus teatris

(Koninklijke Vlaamse Schouwburg) Veel neljal korral

22. veebruarini

Andres Laasiku sõitu Brüsselisse toetas Soome suursaatkond Eestis.