Põlisrahvad õpivad üksteise kogemustest

Tallinnas Roosikrantsi tänav 6 asuvat sihtasutist Fenno-Ugria teavad hästi kõik need, kellel on olnud tegemist Vene Föderatsiooni territooriumil asuvate soome-ugri rahvastega.

Fenno-Ugria organiseerib delegatsioonide saatmist soome-ugri aladele, sügisesi hõimupäevi, lektorite ja üliõpilaste vahetamist.

"Fenno-Ugria on nii kultuurivahendaja, vastastikuste kontaktide koordineerija kui ka teabekeskus," nendib sihtasutise direktor Jaak Prozes. Soome-ugri vabariikide valitsuste teadlikkus Fenno-Ugria olemasolust sõltub nende valitsuste rahvuslikust koosseisust. Prozese sõnul on kõikide vabariikide kultuuriministrid põlisrahvaste esindajad. Suuremalt jaolt on seda ka haridusministrid ning rahvusasjade komiteede esimehed. Need komiteed on moodustatud alles hiljuti, et lahendada rahvusprobleeme, leevendada rahvuskonflikte ja lahendada tüliküsimusi. Traditsiooniliselt puudub aga rahvuskaader majandus- ja tööstus-, samuti finants- ning õigussfääris nende maade valitsustes.

Nutikad komid

Kõigi soome-ugri aladega pole aga suhted sugugi sarnased. Suhtlemine on väga tagasihoidlik näiteks Karjala ning Mordvamaaga. Nende rahvaste juures ei saa täheldada niisugust rahvustunde tõusu nagu on Mari- ja Komimaal. "Komid on omamoodi fenomen," tõdeb Prozes, "neid on arvuliselt vähe, aga oma asju on nad osanud ajada küllaltki nutikalt."

Mis puutub Udmurtiasse, siis sel kevadel on plaanis Eesti ja Udmurtia vahelise koostöölepingu sõlmimine. Analoogilised lepingud on sõlmitud juba Mari- ja Komimaaga.

Soomeugrilaste olukord Venemaal on piirkonniti väga erinev. Jaak Prozese arvates on 70 aastat venestamist nii pikk periood, et mõne aastaga seda kustutada pole võimalik. "Pilt põlvkonnast, kes 1989. aasta rahvaloenduse ajal kuulusid noore põlvkonna hulka, on masendav. Kui suuremates vabariikides pidas rahvuskeelt emakeeleks 70-80% etnilisest elanikkonnast, siis noorte hulgas oli see protsent vastavalt 40-50. Need noored on aga vahepeal täiskasvanuks saanud. Nüüd annab see puuduv hulk valusasti tunda. üks põlvkond oleks nagu vahelt ära," arvab Prozes.

Samas on suudetud siiski ka üht-teist ära teha. Kõigil soome-ugri vabariikidel on oma põhiseadus ja riiklik staatus. Mõnel pool on vastu võetud ka keeleseadus. Välja on töötatud rahvussümboolika, mis aitab kaasa rahvusliku eneseteadvuse tõusule. Marimaal hakatakse üle minema omakeelsele keskharidusele. "See kõik võtab aga aega," on Prozes heades muutustes veendunud.

Kus on eesti lektorid?

Venemaal elavate soomeurgilaste huvi Eesti vastu tõusis järsult 1991. aastal. "Kõigil soome-ugri rahvaste esindajate suurfoorumitel küsitakse meilt, miks Eesti ei saada nende ülikoolidesse oma lektoreid, kui Soome ja Ungari seda teevad," ütleb Prozes 1996. aasta sügisest käivitatava lektorite vahetamise programmist kõneldes. "Nende lektorid käivad siin juba mitmendat aastat," selgitab ta. Kes sel sügisel meie õppejõududest Vene Föderatsiooni soome-ugri vabariikide ülikoolidesse õpetama sõidavad, seda praegu täpselt veel ei teata. Just äsja saabus kolmenädalaselt komandeeringult Komi Vabariiki tagasi Fenno-Ugria president, Tallinna Pedagoogikaülikooli õppejõud Aun-Reet Hausenberg, kes õpetas sealsetele üliõpilastele eesti keelt ja tutvustas meie elu-olu.

Fenno-Ugria roll kultuurivahendajana on väljendunud Jaak Prozese sõnul ka Eestit tutvustava võõrkeelse kirjanduse saatmises soome-ugri vabariikide raamatukogudele. Sel aastal on meie raamatuid saanud üheksa sealset rahvusraamatukogu. Jaak Prozese selgituste kohaselt katkes pärast Nõukogude Liidu lagunemist tsentraliseeritud raamatute vahetamise süsteem. Eestis välja antud raamat enam mari või mordva lugejani ei jõua.

Probleemiks on endiselt Venemaa aladelt pärit üliõpilaste integreerumine Eestis ja kontaktid emamaaga. Fenno-Ugria on moodustanud soome-ugri üliõpilaste küsimustega tegelemiseks vastava komisjoni.

Hõimukaaslased rahva teadvusse

Kõneldes 1996. aasta projektidest peatus Prozes pikemalt soome-ugri rahvaste olemasolu teadvustamisel Eesti maakondades. Sel eesmärgil on tehtud algust loengusarjadega Jõgeva- ja Võrumaal, mis on mõeldud eelkõige keskkooliõpetajatele, sest kooliprogrammid annavad soomeugrilaste kohta teavet minimaalselt. Eestikeelset teabekirjandust nende rahvaste kohta aga õieti pole, tõdeb Prozes.

"Soome-ugri rahvastega tegelejate ring on liiga kitsas, neid inimesi võiks olla hoopis rohkem," tõdeb Prozes. Eesti Vabariigi aastapäeval Soomes Turu linnas hõimurahvastest loenguid pidades täheldas Fenno-Ugria juht soomlaste elavat huvi sugulasrahvaste vastu Venemaal. "Et midagi reaalselt nende heaks ära teha, seda huvi soomlastel jälle pole," kahetseb Prozes. Tema sõnul kohtab täpselt samasugust suhtumist Eesti maakondades. "Kui hõimupäevadeks külalised bussidega kohale sõidutada ja rahvakunst n-ö supilusikaga sisse sööta, on kõik rahul. Keerulisemaks muutub olukord, kui küsida maakonnapoolsete finantside järele. Selle peale vastatakse: me pole arvestanud, me pole mõelnud..." Jaak Prozese arvates on see tüüpiline ametniku suhtumine. "Ametnik peaks olema ikka selleks, et raha leida, planeerida," väidab Prozes.

Soome-ugri üritused ESTO-päevadel

Soome-ugri rahvaste kultuuri propageerimisel näeb Fenno-Ugria direktor ühe võimalusena väliseestlaste kaasamist. Oluliseks sammuks selles suunas on soome-ugri temaatiliste ürituste korraldamine sellesuvistel ESTO-päevadel. Selleks puhuks on siia kutsutud Mari laulukoor. Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Seltsi eestvedamisel korraldatakse ESTO-päevade ühe üritusena loengusari soome-ugri rahvastest. Mõeldud on ka ekspeditsiooni korraldamisele Marimaale. "Nende rahvaste tutvustamine väliseestlaste poolt näiteks Saksamaal või Kanadas tähendaks suurt abi," väidab Prozes, kelle sõnul ei puuduta asi ainult soome-ugri põlisrahvaid.

Huvi oma juurte vastu on tõusnud tähelepanu keskpunkti kogu maailmas. Soomeugrilased pole ainsad, on ka teisi samasuguseid rahvaid, kes püüavad end kultuuriliselt säilitada. Põlisrahvad tuleks omavahel kokku viia, et nad üksteise kogemustest õpiksid. Sel eesmärgil on ka sügisel toimuvatele hõimupäevadele palutud Põlisrahvaste Maailmanõukogu esindajad. "Kui vanasti kulus hõimupäevade läbiviimiseks praktiliselt üks nädalavahetus, siis seekord kulub selleks terve kuu," ütles Jaak Prozes lõpetuseks.

LIVIA VIITOL