Põlvkondade kontrastid ja side


Eesti tänast kunstikultuuri iseloomustab teise põlvkonna kunstnike (st nende, kelle isa või ema ehk koguni mõlemad vanemad on kunstnikud) rohkus. Peaaegu märkamatuks on jäänud, et meil on isegi juba paar kolmandat põlve professionaalset loojat.

Põlvkondade side ilmneb üha sagedamini kunstinäitustel: hiljuti toimus Vommide suurpere väljapanek, viimaseid päevi kestab Bogatkinite näitus, väljaspool Eestitki on end niimoodi tutvustatud - näiteks Nikolai Kormashov koos oma samuti maalijast poja näitustega Soomes ja Venemaal, graafik Enno Ootsing ühes vitrazhistist tütrega Soomes jne.

äsja suvepealinna õigused maha pannud Pärnu külje all Art Halinga Kunstigaleriis on järjekordne kahe põlvkonna kunsti nn väljapanek: Richard ja Kai Kaljo näitus.

Richard Kaljo (1914-1978) looming väärib meenutamist, sest tegemist on eesti ksülograafia ühe tippmeistri ja hiilgava joonistajaga. Tegelikult olid tema anded ja võimed veel palju ulatuslikumad, mida eriti selgelt näitab tema õpingute käik Tartu Pallases: kõigepealt skulptor Anton Starkopfi ateljees, siis maal Aleksander Vardi juures ning lõpuks graafika Arkadio Laigo käe all ja kõik see aastail 1936-1940. Käesoleval näitusel on põhirõhk kunstniku peaalal - puugravüüril, lisaks mõned linoollõiked ning kogu väljapaneku ühe tippaktsendina kaheksa aktikrokiid aastaist 1962-1964.

Richard Kaljo teoste valik on käesoleval näitusel selline, et näitab võrdlemisi halastamatult, kui kitsa tee enda mitmekülgse ande avamiseks kunstnik puugravüüri näol valis ja kui ahta raja jättis talle ajastuomane illustratiivne realismi sundus. Varasema loomingu näited "Kaardimängijad" (1940) ja "Sõjapõgenikud" (1942) on hilisemate teostega võrreldes hoogsamad, mitmekesisema faktuuriga, emotsionaalselt rikkamad. Kuid siiski - väiksemates, "programmilt"= tagasihoidlikumates teostes, eriti aga eksliibristes, pääseb kõikide kitsenduste (nii enda kui teiste seatute) kiuste vahetevahel vallale kunstniku vaba ja vallatu vaim.

Siiski joonistub vanema kunstniku põlvkonnatraagika eriti selgelt välja tütre Kai (sünd 1959) teoste taustal. Seejuures pole Kai Kaljo seadnud eesmärki anda mingit üldisemat pilti enda loomingust. Ta on eksponeerinud paarkümmend väikeseformaadilist, lõbusat vitraazhi, mõned graafilised näod-pead ja paar segatehnikas hiigelformaadis joonistust pealkirjaga "Mälestusi Loviisast". Kõik see jätab mulje vabalt ja sundimatult sündivast loomingust. Kohati tundub tulemus ehk nagu liigagi pingevabalt saavutatud, kuid näitab igal juhul kunstniku mitmekülgsust ja silmapaistvat võimetepotentsiaali. Võrreldes näiteks seekord esitatut kõrget hinnangut pälvinud kompositsiooniga "Elu tekkimine ja kadumine", mis oli Sorose Kaasaegse Kunsti Eesti keskuse aastanäituse "Olematu kunst" üheks peanumbriks, on tegemist teise, kuid sama veenva leheküljega Kai Kaljo loomingus.

Richard Kaljo ekspositsioonis on eriline rõhk asetatud tema Tartu motiividele, eeskätt sõjajärgse, varemeis ülikoolilinna kujutustele. Teostatud natuuritruu stiliseeringuga, pigem registreerivas kui emotsionaalset külge rõhutavas laadis, mõjuvad nad siiski masendavalt. Viimast süvendab kunstniku resignatsioon, mis aimub mitte niivõrd motiivis, kuivõrd just varasemaga võrreldes passiivses vormikäsitluses. Nagu vastukaaluks sellele pilgutavad laia panoraamakna taustal kelmikalt silma tänased suured ja väikesed kalad, linnud ning taevakehad - Kai Kaljo, kõige uuemad vitraazhid.

Isa on õppinud vabas kunstiõhustikus, kuid sunnitud rakendama oma oskusi totalitaarse rezhiimi tingimustes (näitusel on ka Lenini portreed kui aktsentueeriv ajamärk) ning tütar õppinud stagnaaegses vaimses surutises ja teostab end kunstnikuna taasiseseisvunud Eestis, seetõttu on võimalikku ühist nende loomingutulemuste vahel raske eeldada. Siiski, kerge pingutusega saab väita, et suurtes nüansseeritud heletumedustega emotsionaalseks tervikuks kujunevates joonistustes on Kai Kaljo realiseerinud need püüdlused, mida näitas Richard Kaljo oma noorpõlveloomingu atraktiivsemas osas.

"Sõjapõgenike" ja "Kaardimängijale" huvitavad faktuurid oleks nagu kujutavast lineaarsusest vabanenuna ja pikkadele paberirullidele kandunult transformeerunud "Mälestusteks Loviisast".

JüRI HAIN

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare