”Pompeenia” pakub varju päkapikuteatri eest



teater Pole vaja erilist taibukust mõistmaks, miks teatrid oma lastetükid – küll jõulumehega, küll ilma – just detsembrisse sätivad. Kuigi merkantiilseid huvisid võib seejuures maskeerida kaunisjutuga teatri- ja jõulu-ime kohtumisest, on raske uskuda, et nii tiheda jõuluetenduste konveieri oleks käivitanud (peamiselt) kunstiline motivatsioon.

Lisaks jõulutükkidele on aastalõpu konkurentsi lülitunud ka tavarepertuaari kuuluvad lastelavastused. Neist koorub välja paraku üsna hale pilt. Mõndagi tehakse ju rõõmu ja pühendumisega, aga kurvaks teeb erakordne rutiin ja ideedevaesus.

Ikka ja ainult need filmidest-raamatutest tuttavad kreatuurid, kirjud kuued ja rutiinne tantsutammumine. Kes tahaks-julgeks keset üldist pilgarit (mis näib rahuldavat nii tegijaid, lapsevanemaid kui ka pedagooge) rääkida lastele näiteks surmast, kaotusvalust, pettumuskibedusest?

Sellise ketserliku teo on ette võtnud VAT-Teater, mis oma Rahvusraamatukogu saalis on kuu aega mänginud saksa täna-päevadramaturgi Ingeborg von Zadowi näidendit ”Pompeenia” Mart Kampuse lavastuses. Muidugi pole see väike, alla tunni vältav kaheinimesetükk seni pälvinud erilist meediahuvi, ja tegelikult selline ”vaikuse tsoon” isegi sobib taolist lavalist etüüdi ümbritsema.

Ometi väärib süvenemist ka see vaikne, pausiderohke lugu, mille kestel oleme tunnistajaks kahe mängukaaslase (armastaja?) lahkumiseelsetele minutitele keset liivahunnikut. Taas ja taas alustab üks neist uut mängu, et tõrjuda hüvastijätumõtteid – ning jälle lõikab ähvardav reaalsus teadvusse.

Sõrmede vahelt nirisev liiv muutub globaalse liivakella metafooriks. Sellise, mis halastamatult loendab kokku kõigi oluliste hetkede minutid. Osatäitjate Elgitha Zeno (mängib ka Eva Püssa) ja Janek Sarapsoni diskreetne mäng ning füüsiline noorus lubavad Zadowi poeetilise teksti piisavalt avaraid tõlgendusvõimalusi. Millest üks võiks olla ka näiteks kujuteldav hüvastijätt lapsepõlvega.

Lõppev aasta on VAT-Teatrile olnud üldse üks edukamaid. Pisut ebamäärase identiteediga, kõike ja kõigile mängivast trupikesest on nad jõudnud selge programmilisuseni. See on sotsiaalselt sekkuv noorteteater, lisaks värsked tekstid, vastsed teemad ja uued näod – seda pole vähe!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare