Kuidas tulite mõttele kirjutada raamat mütoloogiliste olendite vastu võitlevatest vendadest?

Oleme Åsaga juba aastaid tuttavad, töötame samas kontoris. Meie esimeseks ühiseks tööks oli laste järjejutt Rootsi Raadiole. See oli väga tore kogemus. Täiendasime teineteist loomingulises mõttes, arendasime edasi teineteise ideid, muutsime kiiresti sündmuste käiku, kui see loole kasuks tuli jne. Enamik ideedest tekkis siis, kui käisime oma koertega jalutamas (me mõlemad armastame koeri!). Algul tuli meile mõte, et raamatu peategelasteks peaksid olema kaks venda. Me mõlemad oleme alati olnud suured Põhjala mütoloogia ja folkloori huvilised. Kui tekkis raamatu kirjutamise mõte, oli täiesti loomulik, et tegevus toimub Mariefredis, kus me elame. Väike idülliline Mariefred on suurepäraseks kontrastiks kõigele hirmuäratavale, mis „PAX-i“ raamatutes juhtub. Pärast seda ei olnud enam tagasiteed, me lihtsalt pidime selle loo kirja panema!

Kust te raamatu jaoks inspiratsiooni saite?

Raamatutest, filmidest, reisidelt, sõpradelt ja kasvõi bussis kuuldust, siit ja sealt. Virtuaalsest keskkonnast!

Kas raamatud peegeldavad mingis mõttes teie lapsepõlve? Kas Alrikul, Viggol ja teistel on tegelikust elust võetud prototüübid?

Lugu ja tegelased on välja mõeldud, aga sellesse on põimitud meie kogemusi, inimesi, kellega oleme kohtunud või kellest kuulnud. Ma usun, et see on niimoodi kõikide kirjanike puhul.

Kellega teil kõige rohkem ühist on?

Hahaa! Åsal ja minul kõige rohkem Alrikuga. Henrik, raamatu illustraator on kindla peale Viggo, nagu ta ise ütleb.

Kas enne raamatute kirjutamist tuli teha suurt eeltööd?

Uurisime põhjalikult, kuidas toimub laste asendusperesse paigutamise protsess, kuidas tegeletakse alkohoolikute lastega. Intervjueerisime sel alal töötavaid inimesi. Tegime omale selgeks Mariefredi ajaloo, näiteks Pax Mariae kloostri, Gripsholmi lossi ehitamise loo jne. Aga ennekõike lugesime põhjalikult Põhjala mütoloogia ja folkloori, meie kultuuripärandi kohta. Loomulikult ajakohastasime kõik olendid ja vaimud, tegime neid natuke hirmsamateks, umbes nagu Kratt 2.0! Inspiratsiooni saamiseks lugesime eri vanuserühmadele mõeldud fantaasiaraamatuid.

Kui raske on lasteraamatute kirjutamine?

Minu meelest ei ole see lihtsam ega raskem kui kirjutada teatud žanris teatud vanuserühmale mõeldud raamatuid. Lastele kirjutamine on täpselt sama lihtne või raske nagu täiskasvanutelegi. Iga raamat, iga autor on erinev.

Miks on see lugu teie jaoks nii tähtis? Kas teil on Skandinaavia mütoloogia kasutamisega mingi tagamõte? Tahate ehk lastele meelde tuletada nende esiisade mütoloogiat, või on raamatute peamiseks teemaks hoopis vendlus ja sõprus?

Ennekõike kirjutame enda lõbuks. Aga ka selleks, et äratada lastes huvi lugemise vastu. Soovime, et iga laps kogeks lugemise imet, kui raamat ta täielikult endasse haarab. Kui see juhtub, on suur tõenäosus, et ta loeb selle tunde taas kogemiseks ka edaspidi. Niihästi isiklikus kui ka sotsiaalses plaanis on tänapäeva demokraatlikus ühiskonnas äärmiselt oluline olla lugev, kirjutav ja mõtlev isiksus. Tahtsime, et „PAX-i“ sarja raamatud oleksid segu põnevusest, huumorist, südamevalust: nende lugemine peaks olema nagu sõit Ameerika mägedel. Need on segu fantaasiast ja sotsiaalsest realismist. Neis on Põhjala mütoloogiat, vendlust, kiusamist, sõprust, alkohoolikutest vanemaid, kasuperelapsi, armastust jne.

Kas kirjutamisprotsessis osalevad ka lapsed? Või peate nendega töö käigus nõu?

Jah, kolm klassitäit 11‒12-aastasi lapsi on Mariefredis meie n-ö testlugejad. Nad loevad koos oma õpetajatega käsikirja ja annavad meile nii suulist kui ka kirjalikku tagasisidet. Aeg-ajalt käime neil külas ja ajame juttu. Sageli on nad meid palju aidanud. Näiteks muutsime pärast nendega rääkimist „Loitsusaua“ esikaant.

Miks ei taha Viggo ja Alriku ema neid vaatama tulla?

Alriku ja Viggo ema on alkohoolik ega suuda praegu poiste eest hoolitseda. Aga lugege järgmisi raamatuid ‒ sealt saate tema kohta rohkem teada!

Kas plaanite kunagi ka Eestisse tulla?

Hetkel töötame pingsalt „PAX-i“ sarja kallal, kirjutame kolm raamatut aastas! Aga edaspidi loodame kindlasti ka Eestisse tulla ja „PAX-i“ sarjast Eesti lugejatele rääkida. Minu jaoks on see veel eriti põnev, sest ehkki elame naaberriikides, ei ole ma kunagi Eestis käinud.

Kuidas algas teie koostöö raamatu illustraatoriga? Miks otsustasite koomiksistiilis illustratsioonide kasuks?

Teadsime, et tahame oma raamatusse karmimaid, superkangelase-stiilis illustratsioone, mitte tavalisi nunnusid lasteraamatupilte. Hakkasime kujundajat otsima ja Åsa leidis ühest ajakirjast intervjuu Henrikuga. Taipasime otsekohe, et tema stiil on täpselt see, mida meil vaja. Algul Henrik kahtles, sest ta oli seni joonistanud vaid täiskasvanutele (Batman, The Phantom, Suicide Squad, The Norseman). Ta küsis, kas pildid peaksid ehk olema armsamad, lastepärasemad. „EI!“ vastasime meie. „Joonista täpselt nii nagu seni!“ Seepeale jäi ta nõusse, ja me oleme selle üle väga õnnelikud. Henrik on fantastiline! „PAX-i“ projekt annab talle vabad käed ja loomingulise vabaduse, tema pildid aga meie loole täiesti uue taseme.

--