Pool tuhat aastat Romeot ja Juliat
Arvatavasti kirjutas Stratfordist pärit näitleja William Shakespeare tuntuima versiooni Romeo ja Julia traagilisest loost millalgi 1590. aastatel. Muidugi juhul, kui Shakespeare’ile omistatud tööde autoriks oli ikka tema ise, mitte näiteks draamakirjanik Christopher Marlowe või Oxfordi krahv Edward de Vere. Uurijatele pakub see vaidlusteema kõneainet tänini ning esitatud on vastukäivaid versioone. Nõustugem kirjanik Charles Dickensiga, kelle sõnul on väga meeldiv teada, et me suurest briti poeedist tegelikult midagi ei tea.
Samuti ei kahanda “Romeo ja Julia” sajanditega vaid suurenenud populaarsust (kõik piletid Noorsooteatri samanimelise muusikali sügisestele etendustele olid kolmapäevaks välja müüdud) tõsiasi, et Shakespeare’i näidend oli sisuliselt ümberjutustus poeemist, mille kirjutas 1562. aastal luuletaja Arthur Brooke. Selline kopeerimine oli tollal tavaline – autoriõiguse mõistet tollal ei tuntud ning seetõttu oli autoritel õigus luua just täpselt nii autentseid teoseid, kui nad heaks arvasid. Vanima teadaoleva versiooni Romeo ja Julia loost kirjutas itaallane Masuccio Salernitano õigupoolest juba 1476. aastal.
Brooke aga juhindus peamiselt Matteo Bandello 1554. aastal kirjutatud menukast jutustusest “Giulietta e Romeo”, täiendades selle süzˇeed veidi ka omalt poolt. Parasjagu valitses Inglismaad rangelt katoliiklik Mary Tudor, keda hakati protestantlike arvamusliidrite hukkamise tõttu hiljem Veriseks hüüdma. Seetõttu kirjutas ka Brooke poeemile ühiskondliku moraali huvides moraliseeriva eessõna, milles rõhutati, et vanemliku autoriteedi eiramine ja ebaõigele kiindumusele allavandumine saabki ainult kurvalt lõppeda. Teosest endast nähtub aga, et poeet elas oma kangelaste kannatustele sooja südamega kaasa.
Kuninganna Elizabeth oli oma eelkäijast märksa kunstisõbralikum, mistõttu Shakespeare ei pidanud oma teemavaliku pärast vabandust paluma. Vahele põigates võib öelda, et mõne teoreetiku arvates kirjutas Shakespeare’i näidendid kuninganna ise... Seda versiooni võiks toetada fakt, et võimukas kuninganna ei sallinud väärikate suguvõsade omavahelist rivaalitsemist ning näidendi lõpus lepivad kaks tülitsevat suguvõsa armastajate surnukehade kohal ära.
Kergemeelne tilu-lilu
Igal juhul oli näidendi autori eesmärk vaatajat mõõdukalt sˇokeerida. Brooke’i poeemis oli Julia veel 16-aastane, kuid sellises eas tütarlapse abiellumine polnud 16. sajandi lõpu Inglismaal midagi eriti ebatavalist. Seetõttu on näidendi naispeategelaseks verinoor, alla 14-aastane tüdruk. Kas vanemad, kes takistavad oma selgelt alaealist tütart kahtlaste elukommetega ning relvastatud noormehega minema jooksmast, ongi nii väga julmad? Ilmselt on Nukuteatri õue täitev publik, kelle autogrammidega varustamiseks vaene Kristjan Kasearu peab käe krampi kirjutama, selles küsimuses üsna üksmeelsel seisukohal.
Toonases teatrielus valitsenud kirjutamata seadusi arvestades paistis “Romeo ja Julia” üleüldse kergemeelse tükina. Nagu Shakespeare’i kuulsates komöödiates “Nagu teile meeldib” ja “Talvemuinasjutt”, näidatakse ka siin publikule vanema generatsiooni juurdunud jäärapäisust, noorte iseteadlikku suhtumist, maskiballe, koomilisi teenreid ja lustakaid tänavalööminguid. Dialoogid koosnevad teravmeelsuste tulevärgist, vihjatakse nii päevapoliitikale kui ka ajaloole, mängitakse sõnade tähendusega ja tehakse lubatavuse piires hulgaliselt seksiteemalisi nalju. See kõik häälestaks vaataja hoopis rõõmsamale lainele, kui talle juba proloogis ei öeldaks, millega asi lõpeb. Peagi voolabki teatrilaval veri ja sündmused kulgevad mööda tragöödiale omast rada.
Shakespeare’i näidendeid on lavastatud igas mõeldavas vormis, mistõttu üks “Romeo ja Julia” muusikal vaevalt paneb vanameistri hauas ringi pöörama. Tundub, et igihaljast lugu jäädaksegi ümber jutustama. Kas allikmaterjaliks võetakse 530 aastat tagasi kirja pandud “Mariotto ja Gianozza”, Shakespeare’i “Romeo ja Julia” või hoopis Hollywoodi “West Side Story”, polegi vahest oluline.
