Poola filosoofi kogumik pakub peotäie pähkleid
Temalt on avaldatud kaks teost Avatud Eesti Raamatu soliidses sarjas “Horror metaphysicus” (Valgus, 2000) ja “Religioonist” (Vagabund, 2004).
Kolmas, äsja ilmunud kogumik “Miniloengud maksiprobleemidest” sisaldab 39 kahe-kümneminutise teleesinemise teksti. Käsitlus on elegantne ja lihtkodanikule arusaadav. Piltlikult öeldes: pakutakse peotäis pähkleid. Kõva koor on kõrvaldatud. Ei ole vaja murda hambaid sisu kättesaamiseks. Teemade tummised tuumad on kenasti kandikul.
Mõlgutatakse mõtteid vägivallast ja vabadusest ja võlgadest, matustest ja maskidest, kuulsusest ja kadedusest ja kõrgeimast karistusmäärast. Esmapilgul nii heterogeensed elu aspektid kuuluvad kummaliselt kokku filosoofi jaoks, kes silmitseb maailma vana mehe – ta on sündinud 1927 – malbusega. Üldjuhul ei ole me noorena võimelised nägema kõigi inimlike situatsioonide kahetähenduslikkust, arvestama oma vaadetele vastupidiste arvamustega. Selline võime tuleb aastatega. Kui üldse.
Vaatame näiteks Kol⁄akowski mõtisklusi igavusest ja rekorditest.
Igavus on üdini inimlik tunne, loomad seda ei koge. Kui, siis ehk koerad, aga nemad on selle tõe-näoliselt inimestelt õppinud. Kui loomade füsioloogilised vajadused on rahuldatud ja ohtu ei ole, siis lesivad nad tegevusetult, et energiat mitte asjatult kulutada. Pole põhjust arvata, et neil on igav.
Võiks arvata, et tänapäeva inimesed ei peaks igavust tundma, on ju kõigil juurdepääs televisioonile, raadiole, arvutimängudele ja teistele meelejahutajatele. Kummatigi kubiseb meedia teadetest, et mingid huligaansed banded kuskil linnas põhjendavad oma röövimisi, peksmisi ja lõhkumisi just igavusega. Nagu näha, ei ole põnevate filmide vaatamine piisav. Vastupidi, virtuaalkangelaste seiklused süvendavad igavust. Tekib isu samasuguse põnevuse järele. Tuleb tunne, et elu on kohelnud mind ebaõiglaselt: miks ei ole minul nii huvitavat elu, nagu sel kartmatul kutil, miks ei ole mina nii rikas nagu Elisabeth Taylor?
Inimlik rekordite kirg
Filosoofi meelest on igavus hind, mida maksame selle eest, et oskame olla uudishimulikud. Fakt, et oleme võimelised igavust tundma, teebki meid inimeseks. Ka siis, kui vahel seda võimet rumalalt rakendame.
Spordirekordid ajavad kainelt vaadates naerma: keegi rassib treeningutel hullupööra, mille tulemusel õnnestub tal saja meetri jooksus aega kahe sajandiksekundiga parandada. Miks see nii tähtis on? Atleedi ambitsioon saab tekkida ainult tänu kultuurikontekstile. Nimelt asja-olule, et tema saavutust märgatakse ning miljonid inimesed hindavad ja kiidavad seda. Stiimuliks on just need miljonid kiibitsejad.
Kuid rekordeid on erinevaid – kavatsetuid ja juhuslikke, inimeste püstitatud ja looduslikke, kasutoovaid või täiesti jaburaid. Tõsiasi, et koondame need kõik rekordite nimetuse alla, et selline asi nagu Guinnessi rekordite raamat on üldse võimalik, sunnib küsima: miks paelub meid igat sorti ekstreemsus?
Kust on pärit see vaimustumine ekstravagantsusest, millest kellelgi pole mingit kasu? Miks paelub meid ajaleheuudis sellest, kus elab kõige suurem sisalik või kes õgis kõige enam viinereid?
Teatavasti käib loomadel pidev võitlus oma koha eest maailmas, kus alati on midagi liiga vähe: emaseid, toitu, territooriumi. Rekordite kirg on seevastu inimlik, nii nagu ka huvitumine erandlikust. Ja ehkki rekorditepüüd on õhutatud soovist olla teistest parem, välja paista, kergitada oma eneseuhkust ja tekitada teistes kadedust, on see filosoof Kol⁄akowski meelest nimetatud kire juures n-ö teine tasand.
Võib-olla on rekordite kires ja ekstreemsustest huvitumises mingi metafüüsiline idu: pürgimus ületada olemasolevaid piire, mingi veidra väljenduse leidnud, vahel groteskseks ja absurdseks muutuv – nagu kõik, mis inimlik, olgu siis halb või hea – igavikulootus?
“Miniloengud
maksiprobleemidest”
Leszek Kol⁄akowski
Hendrik Lindepuu kirjastus
Sari Avatud Eesti Raamat
