Poola ja Eesti: sarnased probleemid, erinevad lahendused
Külli-Riin Tigasson
Berliin-Slubice
Krzysztof Wojciechowski, teie kabineti aknast avaneb vaade Oderi jõele, kust veel kolme aasta eest jooksis Euroopa Liidu välispiir. Nüüd on sellest saanud Euroopa Liidu sisepiir, kuid tundub, et pärast seda, kui Poola sai EL-i liikmeks, on pingestunud nii Poola ja Saksamaa kui ka Poola ja teiste nn vanade EL-i liikmesmaade suhted. Miks on see nii?
See on väga huvitav fenomen, millel on palju seletusi. Esiteks on see seotud pettumusega, mis paratamatult järgneb iga soovi täitumisele, millega on seostatud kõrgendatud ootusi. Teame ju psühholoogiast, et enne objekti “tarbimist” on emotsionaalne pinge kõrgem ja objekti väärtus tundub suurem. Poola asetas Euroopa Liiduga ühinemisele väga suuri ootusi – ning liikmeks saamist tajuti enam sümbolilistes kui praktilistes kategooriates. Nüüd, kui Poola on saanud Euroopa Liidu liikmeks, on hakatud mõistma, et liikmelisus ja ühisturg tähendab lisaks investeeringutele ka suuremat konkurentsi.
Teiseks on see fenomen seotud sellega, et suur osa elanikkonda tajub, et nad justkui ei sobiks Euroopasse. Eriti just vanemad, vähem haritud, madalama kvalifikatsiooniga inimesed, kes elavad väikestes linnakestes ja maal ega räägi ühtegi võõrkeelt, tunnevad, et neil on raske identifitseerida end eurooplastena. Olgugi et Euroopa Liiduga ühinemine tähendas materiaalset võitu – Poola saab suuri eurotoetusi, sh talunikele, kes väga kartsid Euroopa Liiduga ühinemisega kaasnevat konkurentsi suurenemist –, on oluline ka asja psühholoogiline külg, sest see, et osa inimeste enesehinnang pärast EL-iga ühinemist langes, avaldab mõju ka poliitikale.
Peate silmas viimaseid valimisi, pärast mida tõusid valitsusse euroskeptilise värvinguga parteid?
Jah, need inimesed, kes ühtäkki ei saa end Euroopaga identifitseerida, sest tunnevad, et ei vasta teatud standarditele, otsivad pääsu põgenemisest natsionalismi, religioossusse ja Euroopa-vastasesse hoiakusse. Ning selle tulemus oli, et viimastel valimistel valis rahvas paremkonservatiivseid parteisid, kes olid Euroopa Liiduga ühinemise vastu või vähemalt selle suhtes skeptilised.
Millega ikkagi seletada, et just 2005. aastal, pärast Poola ühinemist Euroopa Liiduga, kasvas euroskeptiliste parteide toetus?
Lisaks euroskeptitsismile mängis rolli muugi. Partei, kes valimised võitis (2001. aastal asutatud Prawo i Sprawiedliwosc – tlk Õigus ja Õiglus – toim), võttis väga teravalt sõna korruptsiooni ning informaalsete suhete vastu, mis seda toetavad. See element oli nende kampaanias väga oluline ning seda valijad ka arvestasid.
Sama tendentsi, et võimule pääsevad nn uued parteid, kelle üks põhisõnumeid on lubadus plats korruptantidest puhtaks lüüa, on võinud täheldada teisteski nn üleminekumaades, kas või Eestis…
Jah, põhjused selleks on üleminekumaades sarnased. Kuna Ida-Euroopas demokraatiat ei olnud, ei saanud siin kujuneda traditsioone. USA-s on juba 150 aastat olnud samad kaks parteid! Ja Saksamaa poliitilisel maastikul on samuti juba poolsada aastat domineerinud samad suurparteid.
Valijate volatiilsusel ja parteide toetuse kiirel kõikumisel on ka omad tagajärjed. Need riigid, kus valitseb järjepidevus – ning kus valitsused ei vahetu nii kiiresti –, on edukamad. Ja need, kes ei suuda pikemas perspektiivis mõelda, on vähem edukad, sest palju energiat kulub tühipaljale võimuvõitlusele. Küsimus on ka valijate harituses. Ida-Euroopa valijad juhinduvad pahatihti vaid paarist loosungist, nad ei loe programme ega teagi, mida parteid õigupoolest teevad. Nad lähtuvad väga pealiskaudsest infost ja siis muidugi pettutakse ka pärast valimisi ruttu.
Poola praegune valitsus vastandub paljudes küsimustes vanematele Euroopa Liidu liikmesmaadele – võtkem näiteks kas või Läänemere gaasitoru, Türgi kiire liikmelisuse toetamine või koguni idee taastada surmanuhtlus… Miks see nii on?
Need kõik on Poola jaoks olulised teemad, kuid ülejäänud Euroopaga vastandumine on laiemalt seotud ka Poola poliitilise kultuuri ja psühholoogilise situatsiooniga. Inimene, kes on sattunud elitaarsesse seltskonda, kuid pole sellega harjunud, tajub mõningast enesehinnangu langust. Siis on tal kaks võimalust. Esimene võimalus on püüda käituda samamoodi kui kõik teised, aga see ei taha ikkagi hästi õnnestuda. Teine võimalus on kõike karikeerida või eitada – reegleid rikkuda ja jalad lauale visata. Siis ei olda enam “viletsa”, vaid “teistsuguse” rollis – ja see on kõrgem staatus.
Kuid tasub meenutada, et poolakad on sisimas väga lõhestunud rahvas. Pool rahvast tunneb Euroopa Liidu vastu suurt poolehoidu. Eliit on väga Euroopa-meelne. Enamik ajakirjanikke toetab tugevalt Poola kuulumist EL-i…
Aga mitte poliitikud?
90% ajakirjanikke on antinatsionalistlikud ja Euroopa-meelsed. Aga 80% talunikke on natsionalistid. Ja kui need talunikud valivad valitsuse, kes ajab natsionalistlikku poliitikat, siis ajakirjanikud ei saa poliitikat mõjutada. Nad saavad seda kritiseerida, aga mitte muuta.
Praegune valitsus väidab, et meedia hauduvat nende vastu vandenõu. Nägin äsja intervjuud meie peaministriga (Jarostaw Kaczynskiga – toim), kes ütles: ehkki valitsus teeb häid tegusid, on pea kogu press meie vastu. Praegune valitsus kaebab pidevalt meedia üle ning püüab sellele survet avaldada. Jumal tänatud, nad piirduvad poliitiliste vahenditega, mitte ei püüa ajakirjanikke vahi alla võtta ega tappa, nagu mõnikord maailmas juhtub. Aga nad püüavad näiteks ajakirjanikke kohtusse anda ning suurendada oma mõjuvõimu avalik-õigusliku ringhäälingu üle. Samuti eelistavad nad teatud äärmusparempoolseid meediakanaleid teistele – näiteks äärmuskatoliiklikku Radio Maryjat. On juhtunud, et teatud riikliku tähtsusega sündmustele, nagu näiteks koalitsioonilepingu tutvustamisele, sai ainsana kutse vaid Radio Maryja telekanal, mitte aga 30 ülejäänut. Või kui valitsuspoliitikud annavad intervjuu, siis Radio Maryja puhul kestab see kaks tundi, teiste kanalite puhul aga 15 minutit. On näha, et puudub fair play.
Millega te seletate Radio Maryja fenomeni – kuidas on võimalik, et ühes tänapäeva Euroopa riigis vaatavad miljonid inimesed kanalit, mille programmi põhisisuks on palved ja ülekanded missadelt – ning peale selle on see ka kõige valitsuslähedasem meediakanal?
Radio Maryja peamise kuulajaskonna moo-dustavad vanad inimesed, põhiliselt vanad naised, kes käivad meeleldi kirikus. Kord ilmus ajakir-janduses foto kohtumisest Radio Maryja kuulajas-konnaga. Saalis oli umbes 50 inimest, kellest 45 olid vanemad naised, kellest omakorda 40 kandis mo-häärbaretti. Seda sotsiaalset rühma ongi hakatud nimetama “mohäärbarettideks” – tegu on eakamate inimestega, kes on väga religioossed ja tradit-sioonilised ning modernsuse vastu immuunsed.
See raadiojaam vastab oma auditooriumi ajatajule. Selle kuulajate jaoks on moodne maailm liiga kiire. Mäletan, et lapsena armastasin Disney multifilme ega suutnud mõista, miks mu ema ei taha neid vaadata. Kutsusin ema: tule, vaatame koos, see on nii lahe! Ema ütles aga alati, et ei saa neid vaadata, sest need on liiga kiired. Mina suutsin neid vaadata, tema mitte…
Ja ka praegune meediamaailm on Poolas paari miljoni vanema inimese jaoks liiga kiire ning nad on leidnud endale Radio Maryja. Kui te seda kuulate, siis 80 protsenti ajast on täidetud pikkade palvetega, ülekannetega missadelt, litaaniatelt, üht palvet korratakse 25 korda…
Reklaami seal pole?
Ei mingit reklaami. Püüdsin kunagi ise seda raadiot pikemalt kuulata, sest mulle oli räägitud, et see on natsionalistlik ja antisemiitlik. Lülitasin raadio tosin korda sellele kanalile, aga ei kuulnud mingit juttu – alati käis parajasti mõni missa… Kuulasin mõni-kümmend sekundit, rohkem ei suutnud, siis vahe-tasin kanalit. Kuid teinekord autoga sõites olen mõel-nud: nüüd pole mul muud teha, kui kuulata Radio Maryjat. Ning tõepoolest, kui raadiojaama mitu tundi kuulata, märkab suurt natsionalismi ja religioosset šovinismi. Inimesed, kes seal raadios esinevad, väi-davad näiteks, et ainult Poola katoliiklus on õige katoliiklus, mitte Saksa ega mõne teise riigi oma… See on religioosne natsionalism. Kolm-neli korda olen umbes kella 12 paiku öösel, vahetult enne programmi lõppu, kuulnud, kuidas keegi helistab raadiosse ja ütleb: “Armsad kuulajad, me peame seda otse ütlema: me oleme jumala poolt väljavalitud rahvas.” See aitab tõsta kuulajate enesehinnangut. Ning selle raadiojaama mõte ongi tõsta oma kuulajate enese-hinnangut, kes peavad end “teise-kolmanda sordi inimesteks”… Nad kuulevad, et nad on “väljavalitud rahvas”, ning on mitu tundi õnnelikud. See mõjub nagu uimasti. See raadiojaam – nagu ka praegune valitsus – aitab tõsta nende inimeste enesetunnet, kes tunnevad end olevat jäänud muutustes kaotajaks…
Kuidas mõjub selline meedia, kiriku ja poliitilise võimu kokkusulamine Poola ühiskonnale laiemalt?
Me ei saa seda siiski ülehinnata. Meie meedia ei ole ikkagi niimoodi võimule allutatud kui näiteks Venemaa oma. Poolas on 15 telekanalit ja 100 ajalehte ning ükski neist ei sõltu sajaprotsendiliselt valitsusest. Muidugi küsitakse, kuidas saab täna-päevases Euroopa riigis üldse eksisteerida midagi sellist nagu Radio Maryja. Jah, näiteks Saudi-Araabias on küll raadiojaamu, kust tuleb nonstop-palveid, aga kuidas saab nii olla ühes Euroopa riigis? Vastus sellele küsimusele on: Poola on seesmiselt väga diferentseeritud. Poolas on suurepäraseid intel-lektuaale, Nobeli preemia laureaate. Aga leidub ka rohkesti tagurlikke inimesi… Enne Euroopa Liitu astumist oli nende inimeste mõju poliitikale marginaalne, kuid pärast 2005. aasta valimisi on see kasvanud. Paljuski on tegemist ka juhusega. Näiteks kuulub valitsusse paremradikaalne Poola Perede Liiga, keda toetab vaid kaks protsenti rahvast, kuid kes pääses võimukoalitsiooni tänu sellele, et 38% häältest saanud Õigus ja Õiglus sõlmis liidu pisi-parteidega, et saavutada võim. Ning see lükkas marginaalid poliitika keskmesse.
Enamik Poola ajakirjanikke ei salli praegust valitsust. Igas riigis leidub inimesi, kes on radi-kaalsed, natsionalistlikud ja ksenofoobsed. Sellal kui pooled poolakad mõtlevad euroopalikult, on teisel poolel sellega probleeme. Ja neid esindab praegune valitsus, kes on halvendanud meie suhteid kõigi naabritega – Saksamaa, Leedu, Venemaaga…
Kuidas Venemaaga?
Siin on tegemist sümboolsete asjadega. Venemaa eneseväärikus on tublisti kõikuma löönud: kunagi oli ta maailmavõim, keda kõik arvestasid, nüüd on ta piirkondlik võim, kellel on küll 25 000 aatomi-pommi, kuid keda keegi ei võta tõsiselt. Ja ta on ka majanduslikult palju nõrgem kui Nõukogude Liit. Venelased on praegu väga tundlikud. Neile hei-detakse ette nende tegusid ajaloost. Poola nõuab, et Venemaa peab paluma vabandust Katõni vere-sauna pärast, aga on selge, et Venemaa ei tee seda kunagi.
Kuid Poola praeguse valitsuse korruptsiooni- ja kommunismivastast tegevust ometi hinnatakse?
Jah, praegune valitsus on asutanud korrup-tsiooniga võitlemise büroo ja saatnud laiali sõjaväe salateenistused, öeldes, et sinna kuulusid kom-munistlikud agendid. Alanud on ka antikommu-nistlik eksamineerimine, mille raames kõik ini-mesed, kes töötavad avalikkuse huvides – õpetajad, ametnikud, ajakirjanikud, teadlased –, peavad kirjutama deklaratsiooni, et pole kunagi teinud teadlikku koostööd kommunistliku reÏiimi sala-teenistusega. Seejärel kontrollitakse seda dekla-ratsiooni arhiivimaterjalide põhjal.
Probleemiks on aga see, et ühtekokku kontrolli-takse 700 000 inimest. Praegust arhivaaride hulka arvestades võtab aga kõigi avalduste kontrollimine ühtekokku vähemalt kümme aastat. See tähendab, et senikaua kestab kahtlustamise õhkkond. Ja seda vaatamata sellele, et Poolas tehti salateenistustega vähe koostööd – võrreldes näiteks Saksa DV-ga. Inimestes tekitab see ebakindlust. Näiteks mina ise ei ole kunagi koostööd teinud – aga ma ei tea, mis minu kohta arhiivides võib seista, sest erinevalt Saksamaast ei tehtud Poolas toimikuid avalikuks. Kogu praegune olukord annab valitsusele tohutuid võimalusi inimestega manipuleerimiseks. Selle asemel oleks tulnud toimikud kohe avalikustada.
Nagu Saksamaal?
Jah, Saksamaa tegi väga õigesti. Ehkki ma ei mõista vaid üht asja: kuidas võib Saksamaal isegi endine Stasi agent kuuluda parlamenti? Demo-kraatial ja vabadusel on omad piirid. Inimesi, kes kasutasid totalitaarseid reÏiime selleks, et oma seisundit parandada ning teisi kahjustada – ja Saksa DV-s oli see halastamatu –, tuleb karistada. Saksa DV-s piisas ühest pealekaebusest, et inimese elu hävitada. Poolas see nii ei olnud.
Ajaloost rääkides on tähtis rõhutada sedagi, et kurjategijaid ja ohvreid ei saagi alati eristada. Me oleme kõik mingitpidi ohrid – ajaloo, poliitikute hulluse ohvrid… Näiteks käisin äsja ühel raamatu-esitlusel, kus tutvustati raamatut sakslaste Poolast väljasaatmisest. Välja saadeti naisi ja lapsi, kes pol-nud teinud midagi kurja. Ehkki poolakatele meeldib arvata, et nemad on ajaloos moraalselt võitjad ja sakslased kaotajad, siis kui me jätame rahvusliku perspektiivi kõrvale ja vaatleme indi-viduaalseid saatusi, inimeste kannatusi, enese-tappe, siis näeme, et kurjategija ja ohvri mõiste ei pea enam paika.
Poola külvab rahvusvahelisel areenil praegu pingeid ka raketitõrjesüsteemi pärast…
See ohustab Poola enda turvalisust. See süsteem on ilmselgelt suunatud Venemaa, mitte aga Iraani või Põhja-Korea vastu. Venemaal on siiski 25 000 tuumalõhkekeha ning Venemaa tähtsus kasvab tulevikus ka energia tõttu. Venemaa võib hakata tegema näiteks Hiinaga suuremat koostööd – ka energia osas. Poliitika tegemisel arvestatakse pikaajalist tõenäosust – ja kui ameeriklased hinda-vad, et konflikti tõenäosus Hiina või Venemaaga on näiteks 45%, siis see ongi raketikilbi põhjus. Paraku on Venemaa hakanud arendama vastumeetmeid, mis käivitab omakorda uue konfliktispiraali…
