Popidiot teaduspõhised mehed tundepõhise muusikaga

Vabariigi aastapäevaks ajastas oma teise albumi Eesti-Soome sündipopitrio Popidiot. Plaadist ja selle kujunemisest räägib kolmandik bändist, solist-klahvpillimängija Hendrik Luuk.

 — Räägi pisut plaadi ettevalmistusperioodist, kas oli midagi, mida te võrreldes albumiga „1111” täiesti teisiti teha tahtsite?

— Esimese plaadi tegemisega saime selgeks, mis muusikat võiks Popidiot teha, ja teist plaati alustasime selle ettekujutusega. Oluline oli, et säiliks ärevus, et lugudes oleks sees pinge ja energia. See on energiaga sündipopp. Aga mitte selle vanas mõistes.

Üleminek ühelt plaadilt teisele oli sujuv. Aasta jooksul pärast plaati „1111” ei teinud me midagi, siis hakkasid lood vaikselt tulema. Viimased salvestasime mullu detsembris. Kokku on läinud nende lugude tegemise peale pea neli aastat.

— Samal ajal olete mõlemad täiskohaga teadlased. Kui palju see teadlase mõtlemine-lähenemine muusikat tehes tunda annab?

— Raske öelda, sest need on eri asjad. Pigem on nii, et muusikat tehes töötavad veidike teised aju osad. Muusika kirjutamise-produtseerimisega arenevad spetsiifilised oskused, mida me igapäevases laboritöös ei rakenda. Labor ja muusika elavad kumbki oma elu. Me pole sellele teemale kontseptuaalselt lähenenud, võttes eesmärgiks järgida muusikas teadusprintsiipe. Meie muusika pole kontseptuaalne, vaid tundepõhine.

— Oled esimese plaadi ilmumise ajal öelnud:  „Ma lähtun enda arengust. See, mida ma tegin aasta-kaks tagasi, ei ole nii lahe kui see, mida ma praegu teen. On toimunud küpsemine.” Kehtib see endiselt?

— See kehtib sada protsenti. Ma olen teise plaadiga sama palju arenenud kui esimese plaadiga nullist alustades.

— Kui suur oli Rein Fuksi ja tema kitarri roll plaadile lõpliku kõla andmisel?

— Reinu roll on suuremaks läinud. Tema tegeles kitarriosakonnaga ja kõik partiid on sada protsenti tema looming. See lisab uue dimensiooni Popidioti muusikasse, mida me sinna oma mõistusega panna poleks osanud.

— Mõjutajatena mainite ikka Human League’i, Devot, Depeche Mode’i, Duran Duranit. On see 1980-ndatele rõhumine ennekõike poos?

— Meil ei käi mingit atribuutikat selle poosi juurde, poos üksi oleks aga tühi ja mõttetu. Kui ma mõtlen oma lemmikutele, siis viimase kahe-kolme aasta bändid on olnud Devo, Depeche Mode ja The Smiths, mis on kõik 1980-ndatest. On kolm suurt nime, mis katavad ära enamiku popmuusika spektrist, mis mind huvitab. See tuleneb ikkagi aju ehitusest, see 1980-ndate lembus.

Kunagi need ajad mulle ei meeldinud, tundus tüütu saast. Aga 2000-ndate poole peal tekkis tunne, et 1980-ndatel tehti oluliselt elavamat-säravamat

asja.

Kunagi tundus see ajastu hullumeelne, praegu näib väga eluterve. Meie oleme selle ajastu hiljem leidnud, me oleme seda teadlikult avastanud. Meie arengukeskkond oli reiv ja grunge, 1990-ndad.

— Kuidas kattuvad sinu ja kaassolisti Matti Peura maitsed?

— Suhteliselt palju. Vähemalt need maitsed, mida me Popidioti tehes oleme arendanud. Meil on tekkinud juurde ühiseid lemmikuid. Ta vanasti kuulas üldse rohkem funk’i ja sellist asja. Devo on olnud Popidioti mõistes üks ehedamaid bände, milles me tõelist popidioodi fiilingut tunneme.

— Popidioti üks algseid ideid oli peavoolu- ja alternatiivmuusika vaheliste piiride hägustamine. Kuidas on see senini läinud?

— Olla indie-bänd, kes teeb peavoolumuusikat, on paradoks, aga see pole midagi müstilist. Kui ütleme, et teeme sündipoppi ja selline traditsioon Eestis puudub, siis oleme definitsiooni järgi Eesti publikule juba enam-vähem alternatiivne muusika.

— Kui oluline on sulle Pop­idiot?

— Minu loomingulisest väljundist on see 50%. Mul on musa ja teadus. Muusika on pool sellest, kes ma oma peas olen. Päris oluline ju.

Bänd

Popidiot

Klahvid, kõrid ja kitarr

•• Hendrik Luuk: idee, teostus

•• Matti Peura: idee, teostus

+

•• Rein Fuks: live-kitarr

Plaadid:

•• „1111” (Popidiot 2005, CD)

•• „Antenna Of Love” (Seksound 2009, CD)

Kontsert:

•• Popidiot esitleb uut plaati 5. märtsil Tallinnas Von Krahlis.