„Popmuusika ja popkultuuri üks erijooni on, et seal on kogu aeg hästi suur annus müra, millesse ei pea suhtuma ei nii ega teisiti. Mulle meeldib see, et ma pooljuhuslikult kas satun väljale, kus see muusika kõlab, või ei satu. Ma ei oska sellest üritusest rääkida põhimõttelisel moraliseerival toonil, et see teeb meile kõigile halba või teeb kõigile head,” ütleb Kahu. Ta toob paralleeliks raadio, mida kuulatakse pigem taustaks. „Inimesed ei kuula raadiost poplaule sellepärast, et nad armastavad neid. See on täiesti teistsugune suhe. Populaarmuusika ja populaarkultuuri erijooni on see, et ta tuleb sinu juurde, mitte sa ei käi teda näiteks Estonia kontserdisaalis otsimas. Ta on igal pool ja sa puutud temaga kokku ka siis, kui sa ei taha. Aga ta ei nõua isegi, et sa vastaksid või temaga aktiivset dialoogi peaksid. Kujutame ette, et lähete ilusalongi ja teil on enne aega ajakirja lugeda. Selle ajakirja väärtus ei ole väga suur, aga on mõnus, et saate selle igal ajal pooleli jätta ja kõrvale panna, ta ei tule teiega kaasa. Samamoodi on minu jaoks Eurovisioniga,” lausub Kahu.