Popkultuuri vaenlaste portreid
Pierre Bourdieu alustas üht oma kunstisotsioloogilist peateost etteruttava vabandusega: “Ma tean, et käesoleva raamatu kohta võidakse öelda “väga prantslaslik”, mis, nagu ma samuti tean, ei pruugi alati olla kompliment.”
Nii üritas ta siluda lahkarvamusi kolleegidega teispool La Manche’i, kes kes arvasid, et “vanamees” teeb Pariisi äärelinnast korjatud näidete põhjal kaugeleulatuvaid üldistusi kogu ülejäänud maailma kohta.
Dominic Strinati oleks võinud “Sissejuhatuse ...” alguses samuti möönda oma very british point of view’d. Aastad Leicesteri ülikooli sotsioloogiaprofessorina pole möödunud jälgi jätmata, ta autoriteetide ring pärineb peamiselt Inglismaalt ja tsiteeritav kirjandus on enamasti välja antud Londoni juhtivates kirjastustes.
See paneb paika ka ta maailmavaate vundamendi ja arhitektuuri. Ta betoneerib üldtuntud filosoofilisi postulaate enamasti omakandimeeste seisukohtadega. See jätab mulje, et enamus vaadeldavast intellektuaalsest kapitalist ongi Albioni mõtlejate töö ja vaeva vili. Ega ikka ei ole küll.
Väited nagu “populaarkultuuri vastuvõtmine leiab alati aset ajalooliselt eriomases kontekstis”(lk 158) ja muud triviaalsed tõed ei vaja ju enam tõestamist, veel vähem mõnele konkreetsele autorile omistamist. Ometi just seda Strinati teebki, iga üldkehtiv sotsiaal-psühholoogiline “füüsikaseadus” saab mõne ta lähema kolleegi nime. Nii personifitseerib ta paljud enesestmõistetavad tõsiasjad tänases ühiskonnas.
RAAMAT ON LOETAVASTI KOKKU PANDUD eelmainitud ülikoolis loetud sotsioloogialoengutest. Sellest siis ka teksti referatiivne ülesehitus ja pedagoogilis-dotseeriv toon. Ometi, mis on sobilik loengus, ei pruugi alati kõlvata raamatusse. Pidev ühe autori juurest teise manu jooksmine ja personaalsete eriarvamuste vahel põiklemine ei lase näha puude taga metsa. Strinati iseseisvad üldistused-kokkuvõtted aga ei ulatu kulunud aabitsatõdedest kaugemale, ilma tsitaadikarkudeta soikub ta mõtteheie peagi. Aga vast tal polegi suuremaid ambitsioone. Võttis kogu probleemipanoraami laialt ette ja markeeris kõrgemad punktid väikeste lipukestega – strukturalism, marksism, semiootika, postmodernism, Frankfurdi koolkond, feminism. Viimased on ses raamatus nagu pisikesed ideoloogilised kindlused, mis tulistavad järgemööda kogu oma intellektuaalse repertuaari ühise vaenlase, populaarkultuuri pihta. Kõik ühe vastu ...
Strinati inglaslik erapoolikus avaldub ses sõjas aga eriti selgelt mõistetes, milles ta popkultuuri tendentse tunnetab. Neiks on näiteks “kontinentaalse stiili” pealetung ja “amerikaniseerumise oht”.
Strinati on piisavalt ettevaatlik, et mitte ise astuda rahvuskultuurilise erapoolikuse ämbrisse, ometi tsiteerib ta autoreid, kelle jaoks populaarkultuur on geograafiline loodusnähtus, mis tuleb Inglismaale peale kui orkaan Barry Ameerikast või siis nagu tapvalt noobel mafioosio Itaaliast. Küll väikese kõhkleva distantsiga, aga ikkagi tsiteerib ta Orwelli ja teisi autoreid, kes kurdavad “inglise härrasmehementaliteedi” haihtumist inglise kirjanduses ja inglise töölisklassi traditsioonilise, vaata et kogukondliku, eluviisi lagunemist.
Pean tõdema, et mulle isiklikult lähevad sellised mured märksa vähem korda kui näiteks Eesti kunagine venestamine, praegune skandinaviseerumine ja vältimatu anglo-amerikaniseerumine lähemas tulevikus. See on minu pisike kolklik Eesti point of view, mis ei lase mul täie hingega kaasa elada suurkultuuride omavahelistele jõukatsumisele. Tekib isegi tõrge, ma ei tahagi nii väga eurooplaseks saada, kui keegi mind ei märka.
Minu enesetunnet oleks kergitanud kasvõi paar rida näiteks Slavoj ÎiÏek’ilt, kes ainukesena on üritanud portreteerida Ida-Euroopa väikeste rahvuskultuuride kuvandit globaliseeruvas populaarkultuuris. Sest raamatust jääb aga vaikimisi tunne, et meie harituse mõõduks peakski olema esmajoones teave teiste kultuuride muredest. Endal nagu polekski probleeme, ennast nagu polekski olemas!
TÕLGE ON EBAÜHTLANE, see sisaldab sõnu nagu ameerikastumine ja tööstustamine, ehkki amerikaniseerumine ja industrialiseerumine on ammu laialt käibel. Lausekonstruktsioonid on vahel kohutavalt lohisevad, mitmekorruselised ja valedest käändelõppudest tekkinud ühildumisvigu täis. Süntaks ongi neil puhkudel pärit inglise keelest, tõlkijal pole alati jätkunud jaksu seda eestikeelseks ümber komponeerida. Andestamatu viga, ei maksa keelekorrektori palga pealt kokku hoida, kui kord juba töö on ette võetud. Liiati kui emakeelset kultuurisotsioloogilist kirjandust nagunii napib.
