Popkunsti kuldsed aastad
Huvitav on, et asjaolude kokkusattumuse tõttu on meil popkunsti buum. Alles tähistasime Andres Toltsi juubelit mitmete retrospektiividega, siis on Kumus Soome popkunsti klassiku Harro Koskineni näitus ja ka Malmö muuseumi näitusel näeme popkunsti klassikat. Nüüd siis suurejooneline näitus „POPkunst Forever!” samuti Kumus.
Peab kohe ütlema, et tegemist on lõppeva kunstiaasta ühe suursündmusega. Näituse kuraator Sirje Helme teab ju sellest etapist eesti kunstis kõike: noore kriitikuna oli ta protsessis sees. Näituse teeb põnevaks, et väljas on palju töid, mida pole varem nähtud – kas siis erakogudest või kunstnike endi arhiividest. Aeg oli selline, et kas lükkas žürii näitustelt töid tagasi või toimus n-ö sahtlisse maalimine. „POPkunst Forever!” on hästi kureeritud. Siin on eraldi sektsioonid nagu „Rõõmus pop”, „Visarid”, „Linnautoopiad”,
„Avant-pop” Kiwa esituses. Kogu materjalile oleks leidunud lisa just sellest neopopist, mis tuli 1990. aastate alguses. Kuid see selleks, näituse vaatamiseks kulub niigi pea terve päev. Eriti põnev on minu põlvkonnale taas vaadata animafilme (tol ajal multikaid), kus kunstnikutööd tegid Ando Keskküla, Sirje ja Leonhard Lapin, Aili Vint, Jüri Arrak, Kaarel Kurismaa jt. Näituse õnnestumisele aitab kaasa ka kujundaja Andres Tolts.
Küsimus, kust sai popkunst alguse, on siiani vaidluse all. Selge on see, et ta oli vastand 1950. aastatel valitsenud abstraktsele ekspressionismile, mis oli peateoreetikutele Clement Greenbergile, Harold Rosenbergile ja Herbert Readile avangardi lõpplahendus, n-ö puhas kunst, millel pole reaalsusega midagi tegemist. Ometi sai abstraktsionismist võimas külma sõja relv. Siis aga tekkis pop-art, mida Herbert Read kuni oma elu lõpuni kunstiks ei pidanudki. Selge on ka see, et popkunst on angloameerika kunsti võimas läbimurre senise prantsuse kunsti estetismi vastu. Puhta värvi- ja vormimängude asemele ilmusid massikultuuri ikoonid: leitud esemed, tarbekaubad, koomiksid, Marilyn Monroe, poliitikud ja muu träni.
Ise pean popkunsti sünnimaaks ikkagi Inglismaad, kus 1950. aastate alguses kujunes ICA-s (nüüdisaegse kunsti instituudis) noorte kunstnike rühmitus, ameeriklased Jasper Johns ja Robert Rauschenberg tulid veidi hiljem. Ent popi lõplik läbimurre toimus 1964. aastal, kui Robert Rauschenberg sai esimese mitteitaallasena Venezia biennaali peaauhinna. Veel on aga ka lahtine popi ja veidi hilisema hüperrealismi vahekord, mis on probleemiks ka eesti kunstis.
Popi jõudmine Eestisse
Millal aga jõudis popkunst Eestisse? Kas oli see 1967. aasta, kui Kaljo Põllu juhitud Visarid avaldas oma manifesti? Põllu on öelnud, et „me võisime Pariisi ja New Yorgi kunstisündmustest olla maas vahest paar tundi”. Nojah, eks see ole liialdus. Arvestagem seda, kui aeglaselt liikus uus kunstimõte Nõukogude ajal läänest itta ning millisel kombel: keegi, kes pääses üle piiri, tõi hõlma all uudsemaid raamatuid ja katalooge, mis käisid käest kätte, mida tõlgiti ja paljundati. Sirje Helme on kirjutanud „reproavangardist”, st jäljendati Lääne avangardi kättesaadavate raamatute järgi. Kuid ehk see andiski meie popile oma näo. Lisaks lähtuti ikkagi oma kultuurist ja keskkonnast. Siit ka Leonhard Lapini termin „liit-pop”, st popkunst, mis lähtus Nõukogude Liidu massikultuuri ikoonidest – seda muidugi iroonilises võtmes. Eesti popi ajaloos võime minna kaugemalegi. Mingis mõttes oli ka stalinistlik kunst „popkultuur”, näiteks 1950. aastate Johannes Saali fotomontaažid. On vastandatud rühmitusi ANK’64 ja SOUP’69. Nimelt, et ühed olid esteetikud, teised eetikud – selline vestlusring toimus omal ajal ajakirjas Noorus. Siin võib vaielda. Igal juhul on Sirje Helme tõestanud, et ANK-i seltskond innustus popist märksa varem kui Visarid ja SOUP. Muidugi oli see „rõõmsam” popkunst rohkem lillelaste kunst (mõtleme eelkõige Malle Leisile) kui hilisem, peamiselt disainerite ja arhitektide räigem variant. Nii või teisiti tegid tollased noorterühmitused nii Tartus kui ka Tallinnas nimme teistsugust kunsti kui vanad pallaslased. Muidugi sattusid nad löögi alla, sest ilusaid maastikke, portreid ja natüürmorte võib maalida iga korra ajal. Kuid abstraktsionism ja sotsiaalse alatooniga popkunst, lisaks igasugused aktsioonid, äratasid võimude tähelepanu. Eha Komissarov on SOUP’69 tegevust iseloomustanud nii: „SOUP on intellektuaalne, ideekeskne, tõsidust vihkav, hüperkriitiline, katkendlik, süsteemiväline, ta elab mõttesähvatustest, kust sageli pärinevad eelarvamustevabad vaated ja värsked ideed”. No milline võim salliks sellist kunsti!
Õnneks ei sattunud eesti avangardkunst päris põranda alla, nagu see juhtus pärast 1962. aastat Moskvas, kui Hruštšov käis isiklikult Maneeži näitusel abstraktsionistide peale räuskamas ja neid nüpeldamas. SOUP-i kogunemiskohaks kujunes kohvik Pegasus, kus tehti ka näitusi. Ka
ERKI-s tehti žüriivabasid näitusi, millele juhtkond vaatas läbi sõrmede. SOUP-i tunnusmärgiks sai Lapini näituseplakat, kus on kasutatud Warholi kuulsa Campbell’si supipurgi motiivi, kuid meie ei lürpinud sama suppi, vaid seda, mida õnnestus keeta punaimpeeriumi lääneserval.
Kumu näitust ilmestavad peale tollaste animatsioonide ka fotod, ajakirjad, mis kujundasid terve põlvkonna mentaliteeti, fotosuurendused teostest, mis on kaotsi läinud, taastatud installatsioonid ja muu säärane. Emotsionaalselt jäi mulle näituselt meelde seni nägemata maal ja ka assamblaaž 1971. aastast, kus on kolm autorit – Ludmilla Siim, Andres Tolts ja Ando Keskküla. Siin on kaks poolust: ühelt poolt kitšilik maastikuvaade ja teisalt jõhkrad tehislikud materjalid. See olekski selle põlvkonna omamoodi manifest. Armastati industriaalset maastikku, samas piiluti kas mõnuga või irooniliselt massikultuurilise kitši poole. Näituselt oli kahju lahkuda. Selline näitus vajaks täiendust ja ta võiks kuuluda püsiekspositsiooni.
Näitus
„POPkunst Forever!”
Kumus 11. aprillini