Atlexilt Käbi Stolovitši tõlkes ilmunud „Nädal täis laupäevi” toob lugeja ette vagura härra Taskuõlu, kes teeb kontoris mõt-tetut tööd ja kuulab kodus majaperenaise näägutamist. Järsku aga ilmub tema ellu healoomuline paharet Laupa, kes meenutab välimuselt väikese poisi ja põrsa vaheetappi (ega see ju nii väga pikk samm olegi). Tegelaste välimuse eest hoolitseb kirjanik illustraatorina ise. Laupa sööb sõna otseses mõttes kõike, eirab kõiki ühiskonnas kehtivaid käitumisreegleid ja on vanemate inimestega suheldes talumatult ninakas. Härra Taskuõlu üritab temast lahti saada, ent mõistab lõpuks veidra olendi väärtust ja hakkab ise tema kombeid üle võtma. Tõepoolest, miks ikkagi ei tohi pidžaamas mööda hoovi joosta või voodis lõunat süüa?

Peagi 73-aastaseks saavale Paul Maarile oli see raamat üks esimestest. „Nädal täis laupäevi” ilmus Lääne-Saksamaal 1973. aastal ehk ajal, mil härrasmehed käisid tööl vältimatult lipsu ja pintsakuga ning kogu ühiskond oli tunduvalt konservatiivsem. Samal ajal olid hipid ja muude kultuuride esindajad seda kodanlikku vaikelu juba murendama hakanud.

Laupa on aga pigem punkar kui hipi, tema käigud sellistesse ontlikesse kohtadesse nagu kool või kaubamaja lõpevad täieliku kaosega.

Teisest küljest on tal aga kuldkalale omased soovitäitmisvõi-med, millega võiks iseenesest palju kurja teha, kui ainult Laupale endale teadaolevad moraaliseadused seda ei takistaks. Lisaks võlukunstile on ta osav ka inseneriimede kavandamises.

Selles tegelases ja tema käitumise mõjus kaaskodanikele võib ära tunda maailma mütoloogias tuntud triksteri kuju, mis on nii südamelähedane Hasso Krullile, aga instinktiivsel moel ka enamikule lastele. Natuke halba eeskuju kulub vahel ära.