Kirjastuses Pegasus ilmunud „Veel kord” on tegelikult tõlge, esimest korda ilmus see raamat kuue aasta eest venekeelsena.

Autor Valentina Siig, pikaaegne Molodjož Estonii ajakirjanik, on raamatu koostanud lapiteki põhimõttel: Arviga koos veedetud kolm aastakümmet on võe­tud kokku 24 lühikesse peatükki, sinna kõrvale on trükitud luuletusi, arvustusi, intervjuusid, kirju, mingeid tabeleid. Valentina Siia autoritekst on samuti eba­traditsiooniline: dialoogid on literatuursed (võib-olla eksin, aga on raske uskuda, et isegi poeedid räägiksid igapäevaelus üksnes sententsides ja epigrammides), laused ägavad omadus­sõ­na­de koorma all, sagedasti kasutatakse ülivõrret. Nõukogude reaalsus, milles kulges abielupaari noorusaeg ja küpsemine, on tekstis ka sisuliselt olemas, kuid sellest kõnekam on Valentina Siia retoorika, mis on jäänud samasse ajastusse.

Loomulikult on lubatud mälestusi kirja panna viisil, mis tundub autorile kõige sobivam, kuid sellest raamatust leiab tõesti peamiselt „elu akvarelle, eredaid pilte, mis on kuhjunud teadvusesse”, nagu Valentina Siig raamatu alguses tegelikult lubabki. Ja sellest on kahju, sest kirjandusloolise dokumendina on see raamat üsna kasutu.

Nii tekibki mulje, et raamatu mõte on kirjaniku eluloo edasi andmise asemel milleski muus: Valentina Siia eesmärk oli kirjeldada olukorda, kui inimene, kes on olnud pikka aega tunnustatud looja, leiab ennast äkitselt töötuna (Arvi Siia juhitud venekeelne kirjandusajakiri Tallinn pandi kinni), pooleaastase üüri­võla ja ravimatu haigusega.

Olemuslik jääb kõlama

Sellise isikliku traagika taustal on Valentina Siia kibedus selle vastu, mis suuna valis Eesti taas­iseseisvudes, inimlikult mõis­tetavgi. Teisalt on raamatu paranoilises atmosfääris midagi, mis justkui ei kutsu kaasa. Ent kaastunne jääb, sest Siig oli pikka aega tõesti teenimatult unustatud luuletaja.

Kuid vale oleks öelda, et abikaasa raamat ei loo Arvi Siiast mingitki pilti: raamatu ridade vahelt saab välja lugeda olemusliku selle kinniseks peetud mehe kohta. Kõige kõnekam on vahest episood Tallinna-Moskva rongist, kus Siig saadab naise restoranvagunisse ja lubab hiljem talle järele minna, aga ei lähe. „Kupeesse tagasitulek jääb märkamatuks. Arvi istub, kättesaamatu ja võõras. Tema ees on pliiats, paber ja jahtunud kohv. Selles kosmoses, kuhu ta on siirdunud, pole praegu kohta mitte kellelegi. Hommikul ärgates näen teda täpselt samasuguses poosis.” (Lk 166)