Postmodernism muutub munaks
2009. aasta näidendivõistluse võidutöö, lugedes mitte väga vaimustav tekst – minu isiklik arvamus –, on lavastaja käe all siiski elustunud, muutunud jõuliseks, koomiliseks ja ühtlasi puudutavalt valusaks.
Eriti efektne on lavakujundus: hulk ebatüüpilisi lahendusi ja ei mingit butafoorsust. Hiiglaslik, etenduse alguses akutrelli abiga kokkukruvitav objekt, mis on nii laud, voodi kui ka maja, matt-klaasist uksed, üks üsna realistlik nurgake külmkapiga, pallimere pallidega täidetud keris, kust tuleb ehtsat auru, lava pidev transformeerimine tegelaste loetelus esindatud lavameistrite poolt, palju vett, mil on osa mõnes eriti ekspressiivses stseenis. Abstraktsed ja vahel ka reaalsusele viitavad pilditaustad suurel ekraanil (animaator Peeter Ritso).
Millest Martin Alguse näidend räägib? Peateemaks on maailma fragmenteerumine, olukord, kus keskmise perekonna suurus olevat ühe uuringu järgi 1,5 inimest ning klassikaline peremudel liigub vähemuste hulka ja eri vähemused kokku moodustavad enamuse. Vaataja ees ongi vähemused kui pere- või leibkondade vormid: eri rassidest homopaar, vanema mehe abielu endast poole noorema naisega, narkomaanidest peaaegu lapseeas ja samal ajal last ootav noorpaar ning surnud emast sõltuv üksik jobu. Mõnes mõttes on teksti struktuuris midagi ühist Mati Undi „Sügisballiga” – paralleelsed tegevusliinid ja päriskohtumine lõpus –, ainult Undil jäävad tegelased ikkagi suuresti eraldi, kuid Algusel on eri maailmadel algusest peale kokkupuutepunkte.
Hoogsas, karjumist ja ropendamist täis lavastuses (sugugi asjata ei teatatud, et etendus on lubatud vaid 14–61-aastastele) paistavad eriti silma homopaar, maneerlik Paul (Janek Vadi) ja efektse soengu, grimmi ja silmadepööritamisega Ngabe (Tanel Ingi). Aga ka rassistlikke nalju armastav, naeruväärsuse piiril vanem miljardär Robert (Andres Tabun) ja koomiline memmekas Petteri (Tarvo Vridolin).
Finaal on võib-olla ainus, mis jääb oma peaaegu pateetilisuses küsitavaks. Või viitab munakujundi ilmumine just sellele, et inimesed on oma erinevusis ikkagi üks ja sama liik? Või et see koorub ühel päeval tollest munast?
PS
Mati Undi traditsiooni – paigutada lavale vahtkustuti – jätkamine on küll hommage suurele postmodernistile.
