Prantsuse filosoof Jacques Derrida oli uute võimaluste looja

Suri mõtleja, keda paelusid inimese surmaga seotud probleemid

Jacques Derrida suri läinud reede öösel seitsmekümne nelja aastaselt ühes Pariisi haiglas kõhunäärmevähki.

Kummastava kokkusattumusena oli sama vanalt ja samasse haigusesse surnud ka tema isa. Vähk diagnoositi Derridal 2003. aastal, haiglasse toimetati ta kolme nädala eest. Kuuldused Derrida raskest haigusest levisid kiiresti. Kui ma olin suvel Pariisis, siis mainisid seda mitmed. Oma saatust ette aimates tihendas ta viimastel kuudel läbikäimist ajakirjandusega. 18. augustil ilmus Le Monde’is kahel leheküljel ulatuslik intervjuu Derridaga, mida võib pidada tema hüvastijätuks avalikkusega. Haigusele vaatamata reisis Derrida viimasel ajal palju, ta osales mitmel talle pühendatud konverentsil nii Londonis, Pariisis, Coimbras kui Rio de Janeiros. Tema elust valmis uus dokumentaalfilm, ilmus mitmeid ajakirjade erinumbreid, neist kõige mahukam, Cahiers de l’Herne, millele Derrida tegi kaastööd, nägi ilmavalgust vahetult enne filosoofi surma.

Kõnekas on seegi tõsiasi, et Derrida üks viimaseid eluajal ilmunud raamatuid koondas kokku nekroloogid, mis ta oli kirjutanud oma sõprade või lähedaste mõtlejate mälestuseks. Algul Ameerikas ilmunud mahukas raamat “Igakord ainulaadne, maailma lõpp” (Chaque fois unique, la fin du monde, Galilée, 2003; ingliskeelse pealkirjaga The Work of Mourning, University of Chicago Press) sisaldab kokku 16 nekroloogi. Teos algab järelehüüdega Roland Barthes’ile (surn. 1980) ja lõpeb Maurice Blanchot’ mälestamisega (surn. 2003). Ainuüksi see raamat näitab, et surm oli Derrida loomingu üks keskseid motiive ja nekroloog üks talle lähedasemaid zŠanre. Tänavu jaanuaris antud intervjuus ajalehele L’Humanité kinnitab Derrida seda otsesõnu: “Surm on kogu minu kirjutamistöö kõige pidevam teema […]. Kõik lähtub mõttest surma üle ja kõik suubub sinna.”

Surm oli ta loengute üks teemadest. Ma mäletan, et kui külastasin 1998.–1998. õppeaastal ta seminare Ecole des Hautes Études en Sciences Sociales’is, käsitles ta pikalt surmanuhtluse ja andestamisega seotud probleeme. Ta oli siis äsja pikemalt külastanud Lõuna-Aafrika Vabariiki ning kohtunud Nelson Mandela ja Desmond Tutuga. Saadud muljeid soovis ta sobitada üldisemasse filosoofilisse arutlusse.

Jacques Derrida tähtsust ja positsiooni filosoofia ajaloos on raske üheselt hinnata. Tema kirjanduslik pärand on mõõtmatu, see hõlmab üle 80 raamatu ja lugematu hulga artikleid, sõnavõtte ja intervjuusid. Derrida tekste on tõlgitud mitmekümnesse keelde, ta on valitud 25 ülikooli audoktoriks, talle on pühendatud sadu konverentse, väitekirju ning ajakirjade erinumbreid. “Dekonstruktsioonist” räägitakse enam mitte ainult filosoofias, vaid samuti kirjanduses, filmikunstis (meenutame Woody Alleni vaimukat filmi “Deconstructing Harry”), arhitektuuris ja koguni kokanduses. Tänapäeva prantsuse filosoofide seas on Derrida kahtlemata Eestiski üks tuntumaid, isegi kui tema tekste on eesti keelde vahendatud kaunis vähe – varasesse loominguperioodi jääv intervjuuraamat “Positsioonid” (Vagabund, 1995) ja paar esseed Akadeemias (1991, nr 7 ja 2003, nr 3; vt ka Vikerkaar 1998, nr 7/8 ja 2000, nr 5/6).

Vastuoluline pärand

Suure populaarsuse taustal ei ole Derridal puudu olnud teravaid kriitikuid. Paljud on teda süüdistanud teadlikus hämamises ja filosoofiliste arutlusreeglite rikkumises. Kurikuulsad on tema vaidlused briti analüütiliste filosoofidega. Tulevik näitab, milline on Derrida postuumne saatus. Oma viimases intervjuus Le Monde’ile tunnistab Derrida, et teda valdab oma loomingu käekäigu asjus vastuokslik tunne: “Ühelt poolt (ütlen seda muiates ja tagasihoidlikkusest loobudes) tunnen, et mind pole veel lugema hakatudki; isegi kui leidub mitmeid minu tekstide väga häid lugejaid (maailmas kokku ehk mõnikümmend), siis kokkuvõttes on sellel siiski lootust kunagi hiljem juhtuda; ent teiselt pool valdab mind tunne, et paar nädalat või üks kuu pärast mu surma ei jää enam midagi järele. Välja arvatud see, mida hoitakse raamatukogu hoidlates. Ma vannun, et usun siiralt ja ühtaegu nendesse mõlemasse hüpoteesi.”

Derridad võib lugeda väga mitmel moel. Üks viljakamaid võimalusi on lähtuda barthes’ilikust “tekstimõnu” printsiibist. Tema retooriliselt küllastunud tekstide mõtet pole vaja tingimata otsida peidetud sügavustest või ridadevahelistest avarustest, tema tekstides kõneleb vorm samavõrd kui sisu. Derrida on korduvalt kirjutanud oma eripärasest vahekorrast prantsuse keelega ning ta väidab oma viimaseski intervjuus, et “see, mis mind huvitab, on jätta jälgi prantsuse keeleajalukku”. Alahindamata Derrida tekstide sõnumit, kaldun ma jagama Richard Rorty arvamust, kes näeb Derridad pigem Prousti ja Joyce’i laadis suurepärase proosakirjanikuna kui akadeemilise filosoofiaprofessorina. Derrida tekstid avardavad võimalikkuse piire, mitte ei paku uut maailma äraseletamise süsteemi.

Jacques Derrida

1930–2004

•• Jacques Derrida sündis 15. juulil 1930. aastal El-Biaris AlĻeerias-juudi perekonnas. 22aastaselt kolis ta Prantsumaale ning alustas õpinguid Pariisis École Normale Supérieuris, keskendudes Edmund Husserli fenomenoloogiale.

•• Aastatel 1960-1964 õpetas ta filosoofiat Sorbonne’is. 1967. aastal pidas ta oma esimese loengu Ameerikas. 1964–1984 õpetas ta Ecole Normale Supérieuris, jagades end Prantsusmaa ja Ameerika vahel. California ülikoolis ja ka Yale’is õpetas ta samal ajal võrdlevat kirjandusteooriat, filosoofiat ja prantsuse keelt. Alates 1986. aastast asus ta direktoriametisse Pariisi sotsiaalteaduste ülikooli.

•• Tema panuseks loetakse dekonstruktsionismi loomist, oma raamatutega on ta mõjutanud kogu postmodernset kirjandus- ja kultuuriteooriat, kaasaegsest filosoofiast rääkimata. Derrida enda filosoofiline vaade on mõjutatud Heideggeri ja Levinase kirjutistest.

•• Derrida üle 80 raamatust olid murrangulised “De la Grammatologie”, ģL’écriture et la différence”, “La Voix et le phenomene”: kõik ilmusid 1967. aastal. Eesti keelde on tõlgitud 1972. aastal ilmunud intervjuuraamat “Positions” (“Positsioonid”, Vagabund, 1995) .