Prantsuse hitimeister David Guetta käis lõpuks Eesti pinnal

Enne David Guetta kontserti ringles internetis libauudis, et Guetta tuur jääb ära, kuna ta kaotas oma USB-mälupulga, millel oli kogu ta sett. See anekdoot kirjeldab hästi üldlevinud arusaama, justkui DJ ei teegi esinedes midagi ja kõik, mida kuuleme, on juba prefabritseeritud.

Nagu igasuguste kuulduste puhul, on ka sel mündil kaks külge. Tõenäoliselt ei ole Guetta-suguste artistide innukas vastasleer kunagi sedalaadi üritustel käinud ega ka üht DJ-d tema igapäevatöös lähedalt jälginud.

Guetta sõu oli tõenäoliselt üks suuremaid elektroonilise tantsumuusika (EDM) üritusi, mis lauluväljakul on toimunud. Üürgav muusika, silmipimestavad valguslahendused, suitsupilved ja konfetisadu moodustasid tervikliku paketi, mis ei pretendeerinud millelegi rohkemale kui puhtale meelelahutusele. Aga kas pidanukski? Oma hiiglasliku puldi taga oli Guetta kui tänapäeva rokkstaar, olgugi et ta laserikiirte ja eri visuaalide sisse vahepeal lausa ära kadus. Ning Guetta tegigi seda, mida rokkstaarid ikka teevad: hõikas aeg-ajalt mikrofoni meelitussõnu ja palus rahval läita hämarduva Tallinna taeva all oma nutitelefonide ekraanid, et moodustuks tuhandete tulukeste meri.

Prantslaste EDM-il on oma äratuntav saund, pole oluline, kas räägime parasjagu Guettast, Daft Punkist, Martin Solveigist või kellestki teisest. Guetta on lihtsalt neist kõige edukamaks osutunud. Kontsert algas väikese nostalgianoodiga – retro on moes, ajalugu jõuab meieni uues ja kummalises vormis. Vaevalt on need helendavate pulgakeste ja suhkruvatiga ringi sagivad alaealised, kellest publik näis peamiselt koosnevat, kuulnud Nancy Sinatra 1960-ndate loo „Bang Bang” originaalesitust, kuid tõenäoliselt on neile see pala meelde jäänud Tarantino „Kill Billi” filmidest.

Nirvana hiilgeaegadel polnud paljud noored, kes reedel Guetta „Smells Like Teen Spirit” remiksi kuuldes eufooriasse sattusid, veel sündinudki. Ja kes mäletaks enam sajandivahetuse eurodance-muusikast Hollandi artisti Alice Deejay „Better Off Alone’i”, kui Guetta ei oleks seda alles hiljuti oma järjekordse hiti „Play Hard” treimisel sämplina kasutanud. Mash-up (produtseerimise tehnika, kus kaks või rohkem lugu nii-öelda üksteise sisse sulandatakse) on ka Guetta arsenalis niivõrd levinud võte, et pikapeale muutub see üht DJ-setti kuulates igavaks ja etteennustatavaks. Trance-muusika kohustuslike elementide hulka kuuluvad build-up ja release määravad ka Guetta settide ülesehituse. Seega oligi DJ ülesanne pidevalt publikuga suhelda, venitades samal ajal kulminatsiooni, pannes mõne rifi loop’ima, kasutades delay’d vms.

Ühesõnaga, tehes reaalajas tegelikult paljuski seda, mida teevad n-ö päriselektroonilised muusikud, kes meie maailma Guettasid nähes nina kirtsutavad. Guettat hinnataksegi rohkem produtsendi ja hitimasinana ning tema DJ-oskused pole kindlasti esimesest klassist ega õigupoolest kunagi ka esiplaanil olnud.
Guetta mängis peamiselt oma uuemaid hitte, millega kohaletulnud noorem generatsioon end ehk rohkem seostada sai. Sinna juurde ka vanu igihaljaid nagu „Love Is Gone” ja „Love Don’t Let Me Go”, paljud tuntud ja raadiotes paljukõlanud lood jäid ka välja. Kui mõelda sellele, et popmuusikal ongi eelkõige funktsionaalne väärtus, siis Guetta poolteist tundi kestnud sett täitis oma funktsiooni kindlasti.

David Guetta
Tallinna lauluväljakul 13. juunil