Prantsuse komöödiafilmide kullafond jõudis ka koolipuhveti moosipirukasappa

Tänavusel PÖFF-il on koostöös Prantsuse instituudiga luubi alla võetud Prantsuse komöödiatraditsioon.

Pimedatel Öödel saab näha kümmet filmi, mis kuuluvad huumoriklassika kullafondi. Filmiasjatundjad Kristiina Davidjants ja Jaak Lõhmus räägivad usutluses Prantsuse ja teiste maade huumori erinevusest ja inimeselooma üle naermisest.

Milline on teie suhe Prantsuse komöödiafilmidega?

Davidjants: Prantsuse komöödia tähendab mulle lapsepõlve – olgu see siis vene keelde dubleeritud „Suur jalutuskäik” toonases Sõpruses või sõbranna juures VHS-ilt vaadatud „Pikk blond mees, must king jalas”. Mõned nendest filmidest on minu jaoks muutunud mitmetasandilisemaks, teisi vaadates ei naera ma praegu muidugi enam nii nagu mitu aastakümmet tagasi. Aga armas on see žanr mulle endiselt. Prantslased oskavad teha üsna nihilistlikku nalja, mis on hea vaheldus USA komöödiatele.