Prantsuse nihilist möllab jälle eesti keeles


Veel 20 aastat tagasi Prantsuse parlamendis arvutiasjandust ohjanud kirjanik Michel Houellebecq hakkas 1990-ndate keskel kirjutama raamatuid, mis on lühikese ajaga saanud nihilismi klassikaks. Houellebecq vilistab oma raamatutes enamikule tabudele, ütleb halvasti vähemuste kohta ja põlgab enamust.

See kõik pani nii igavesti noore ja hedonistliku maailma kui ka iga kandi maailmavalus vasakpoolsed meest jumaluseks ülistama. Houellebecq vastas austusavaldustele sellega, et sülitas intervjuudes enamiku austajate peale.

Eestlase suuvärgile keerulisevõitu nimi Houellebecq tuleb kirjaniku vanaemalt. Kuueaastaselt saadeti ta vanaema juurde elama. Mees loobus vanemate nimest (Thomas) ja võttis endale vanaema oma. Ema sarjab mees siiani ja nimetab teda paadunud hipihooraks. Ema väidab, et poeg on emavihkamise teema välja mõelnud, et endale odavat populaarsust võita.

Pärast siin-seal tehtud tööotsi riigiameteis avaldas Houellebecq 1994. aastal raamatu “Võitlusvälja laienemine”. See on vihast vahutav lugu sellest, kuidas majandus ja selle kõrvalharud tungivad inimeste suhetesse, sundides neid lausa jaburdustega tegelema. Raamat ajas ühiskonnakriitiliselt meelestatud seltskonnal nii Prantsusmaal kui ka mujal muidugi kõrvad püsti. Midagi oli juhtumas.

Neli aastat hiljem, 1998 see juhtuski. Houellebecq kirjutas “Elementaarosakesed”, kriitikud kuulutasid selle nihilismi klassikaks ja järjekordne kadunud põlvkond paistis olevat saanud oma hääletoru igavikku.

Siinkohal võiks jutu ära lõpetada, sest edasine on ju aimatav – mehe raamatutest räägitakse kunagi kooli kirjandustundides ja ühel hetkel saab ta elutööpreemia. Kõik ei lähe alati siiski päris nii.

Ka kirjaniku järgmist raamatut saatsid suur edu ja valjud süüdistused, et Houellebecq vihkab muslimeid. Houellebecq ei hoidnud end just eriti tagasi, vaid andis põhjaliku intervjuu, milles ta pidas vajalikuks muslimite kohta veelgi krõbedamaid sõnu kasutada. Järgnes kohtuhagi. Kohus jättis kirjanikule õiguse loomingus religioonide suhtes kriitiline olla.

Houellebecqi vastased on juhtinud tähelepanu sellele, et tema ideed on tegelikult kõige labasemad koopiad sellest, mida temast suuremad ja väiksemad kirjanikud on rääkinud juba aastakümneid. Ja muidugi on meest kujutatud kui alailma juua täis oranžis ülikonnas liikuvat perverti, kes üritab külge lüüa igaühele ning teeb kõik selleks, et kuskilt mõnda skandaali välja pigistada.

Kirjanik

Michel Houellebecq

•• Prantsuse kirjanik

•• Sündinud 26. veebruaril 1958 Reunioni saarel

•• Tähtsamad teosed:

•• 1994 “Extension du domaine de la lutte” (ee “Võitlusvälja laienemine”)

•• 1998 “Les particules elementaires” (ee “Elementaarosakesed”)

•• 2000 “Lanzarote”

•• 2001 “Plateforme”

•• 2005 “La Possibilité d’une ile”