Prantsuse proosa paha poiss Céline
Sarja „20 sajandi klassika” väljaandjad jätkavad riivatute prantsuse kirjanike esmatõl-gete avaldamise tänu-väärset tööd. Aasta jagu tagasi ilmus nimetatud sarjas Colette’i naiselikult nilbe „Vagabund” (1910), nüüd on väljas Louis-Ferdinand Céline’i mehelikult ropp debüütromaan „Reis öö lõppu” (1932). Tänapäeval ei pruugi kummagi teose siivutus enam ehk kedagi jalust rabada. Omal ajal aitas kumbki kirjanik aga tublisti toestada möödunud sajandi esimesel poolel välismaal levinud arvamust, et prantslased on ilged ja rafineeritud perverdid. Prantsusmaal on naised pahad, hoiatab Céline’iga samasse põlvkonda kuulunud Remarque’i põhiteoses poega ilmasõtta saatev ema.
Prantsuse meestest, neist jätistest, keda sakslased lähevad maha nottima, ei hakka ta rääkimagi. Céline vastu vaidlema ei hakka. Rahvuskaaslased, keda me tema teostes kohtame, on valdavalt moraalsed jätised, egoistid, koonerdajad, varganäod, silmakirjatsejad ja argpüksid, kelle suu pasundab õõnsaid loosungeid ja silm otsib võimalust nuga selga virutada. „Meil Prantsusmaal ei armastata üldse midagi korras hoida, võib isegi öelda, et meiesuguseid põrssaid annab mujalt otsida!” kuulutab peategelane Ferdinand Bardamu. Kui Esimesest maailmasõjast eluga tulema saades igavesti argpüksiks jääda lubanud mehe rännakud teda võõrastele mandritele veavad, näeb ta, et ka mujal, kus inimesi leidub, on elu äärmiselt vastik. Aafrikas ärritab teda põliselanike „absurdne, nüri passiivsus”, New Yorgis lõpmatu korrastatus ja Fordi tehase põrgulärm tekitab temas hirmu. Mingit tasakaalustavat abi pole leida ka loodusest, mis on Bardamu silmis lõputult jälk.
Juudivihkaja raske elu
Romaani põhimotiiviks ongi Bardamu resigneerunud vastikus kõige ümbritseva vastu, mida ta väljendab lihvitult mahlakas ja vaimukas argoo ja kirjakeele segus. Nagu just selgus, saab tõlkija Heli Allik antud teose eestindamise eest Tallinna ülikooli kirjanduspreemia, ja mitte teenimatult. Teose kalambuursed pärisnimed on arusaadavuse huvides osaliselt eestindatud, samal ajal prantsuse keele kõla säilitades. Selline ühtaegu kartmatu ja delikaatne lähenemine sobib tulevikus näitejuhtumiks, kui korraldatakse tõlkearutelusid teemal „Kas nii võib?”. See, et Céline’i pidev ropendamine, madala ning kõrge stiili segamine ja misantroopia tänapäeval nii šokeeriv pole, ei tähenda, et 1961. aastal surnud autor (muide, Nicolas Sarkozy lemmikkirjanik) praegugi skandaale ei suudaks põhjustada. Tänavu põhjustas seda Céline’i lisamine teatavasse ametlikku loendisse mälestusväärsetest kultuuritegelastest, mida Prantsusmaal iga aasta koostatakse. Nimelt oli kirjanik eluajal innukas antisemiit ning väljendas tugevat toetust Saksa natsismile.
Samal ajal oli Céline’i lähenemine üsna isikupärane. Ühes säilinud kirjas juuditarist eksarmukesele väljendab ta esmalt kaastunnet tolle abikaasa hukkumise puhul Dachau laagris ja märgib siis umbes nii: „Ega minugi elu kerge ei ole, oma antisemiitliku maailmavaate tõttu olen kaotanud kõik töökohad ja mind ähvardab kohus.” Edasisest kirjavahetusest asja ei saanud. Sõja järel püsis Céline kollaboratsionismisüüdistust vältides 1951. aastani Taanis eksiilis, kuni ta amnesteeriti. Juudivaenu antud teosest siiski veel välja ei loe, vaikset põlgust kogu elu ja inimsoo vastu küll. Nagu järelsõnast lugeda, on kriitikud imestanud, et sellise maailmavaatega inimene end ära ei tapa. „Inimene on jäle,” leiab vaestearstiks hakanud Bardamu. „Siin pole millegi peale solvuda, mitte keegi pole milleski süüdi. Õnn ja nauding ennekõike. Mina arvan kah täpselt nii.”
Minategelane näeb ümbritsejaid täitmas rollimänge, sobitamas end emotsioonivormidesse, ent omaksvõetud räpase lurjuse roll pole tallegi lõplikult omane. Empaatiavõime ja intellekt sunnivad teda ikkagi juurdlema, ehkki võiks ju tuimalt poris tammuda. Millegipärast leidub ka lõbumajades ingellikke Sonja Marmeladovaid, kelle hingeheadusest Bardamu ei suuda mööda vaadata. Ja tema satiirilises nukruses on ka midagi teraapilist. Karmi koore alt paistab ajuti välja lüürik, kes on valinud sisemise üksilduse, aga pole valikus lõpuni kindel. „Ma olen küll pealtnäha paadunud sell, aga ma tundsin, et tegelikult pole mul võib-olla endal ka väga palju jõudu niimoodi üksinda edasi minna, öös,” ohkab peategelane ühel hetkel. Aga läheb ikkagi.
