Priimäe “Rigoletto” on kummardus muusikale
Ooperi mängisid suureks superhea solistidekolmik ja tugev dirigenditöö. Priimäe ooperilavastamine oli delikaatne kummardus Verdi muusikale, lavastaja tugev ja läbinägelik filosoofiline potentsiaal jäi aga kahetsusväärselt kavalehel kirjutatusse.
Muusikatundlik lavastaja
Lugu ise räägib kerglasest hertsogist, kes siiralt armub õukonnanarri Rigoletto tütresse Gildasse. Pilgatud õukondlased röövivad kättemaksuks narri tütre ja nii satub too kogemata hertsogi lossi. Kuigi noored teineteist armastavad, provotseerib tütrega toimunud manipulatsioonidest haavunud Rigoletto hertsogi kõrvalehüppe ja saab kindlust plaanile noormees tappa. Gilda aga laseb end ise hertsogi asemel pussitada ja sureb, anudes kibestunud isalt endiselt halastust ja andestust.
Priimägi näitas end muusikatundliku lavastajana – ooperist kostvad ja tihti varjujäävad repliigid toodi nähtavaks läbi liikumise. Näiteks teenijanna Giovanna tantsuline liikumine teises pildis. Hea oli ka Rigoletto meeleheitlik ja kammitsetud jooks vastu pöördlava liikumist, kui ta püüdis oma tütre röövlitele järele jõuda. See oli unenägude painajalik kujund, kus õudusest vatist jalgadega joosta ei saa.
Lavastajakätt oli tunda just rohkema liikumisega ja naljat-levates episoodides aariate vahel (toredad olid Rigoletto ja õukondlaste redelimaadlus ning hertsogile ettemängitud neiurööv).
Mingil määral oli see õigustatud, sest klassikalises numbriooperis (teos jaguneb eraldi numbriteks, pole ühtset muusikalist draamat) aariate ajaks tõesti tegevus seiskub. Läbiva tegevusega muusikadraama aeg tuli hiljem ja vahest polegi mõtet ajas ette rutata ja seda hakitud materjali läbiva draamana lavastada. Samas on aga ka muid võimalusi alltekstide ning kahekordse tegevuse näitamiseks aariate ajal – ehkki see viiks vaataja tähelepanu laulult kõrvale. Priimägi aga kirjutab Lauljad suure algustähega, laseb neil Laulda ega sega näitlemisega.
Kaunid hääled
Seekord oli see tõesti võimalik, sest nii Anna Samuil Gildana kui ka Nurlan Bek hertsogina on seda väärt, et neid kuulata. Kumbki noor laulja valdas tehnikat ja kõrgusi sellise kergusega, et meie punnitamistega harjunud kõrvad puhkasid nagu paradiisis. Anna Samuil lasi oma tugeval häälel ka õrnas pianos väreleda. Beki üleolek ja teatud lõtvus hoovasid mitte niivõrd lavakujust kui lauljast endast. Samas oli vapustav kuulata, et nii kergelt on üldse võimalik laulda.
Ega armastajad eriti näitlemisega vaeva näinud. Küll aga laulis ja näitles viimaste aastatega Eesti kõige nõutavamaks lauljaks tõusnud Jassi Zahharov. Iga Zahharovi lavakuju on omaette saavutus, narrina oli ta huviga jälgitav isegi paigaletardunult kuulavana – sedavõrd olid tema poosid on skulptuursed ja täidetud sisemise dünaamikaga. Samuti hääl – kõige laiema varjundiskaalaga rämedast vanamehe kibestumisest haavatud õrnuseni.
Tema ja kogu trupi juures on tuntav abikaasast kontsertmeister Zoja Hertz, kelle käe alt viimaste aastate musikaalsemad ja ühtlasema vokaaliga lavaansamblid tulevad. Kõrvalosadest jäid silma Helen Lokuta tänavatantsijanna ja tema palgamõrtsukast vend (Priit Volmer) ning juba “Jevgeni Oneginis” lavavaldamisega tähelepanu äratanud Olari Viikholm.
Tuttavad olid pöördlaval ette-taha liikuvad ja seega ruumi muutvad dekoratsioonid ning etendust läbivad raagus puud. Ainsana kandis laval meeleolu valgus – kord raagus oksi veripunaseks, kord Gilda taevaminekut ettevalmistavalt valge tulega värvides. Samas ootaks sedavõrd muusikakeskselt ja filosoofilise mõtlemisega lavastajalt edaspidi veelgi julgem-selgemat sekkumist.
