PRIIT PÕHJALA: Hullu prantslase võitlus keelelise peletisega


PRIIT PÕHJALA: Hullu prantslase võitlus keelelise peletisega
Rein Lauks

Selles töös on formuleeritud kõik Foucault’ tollased ja tulevased uurimisvaldkonnad.
Aastal 1970 pidas prantsuse filosoof Michel Foucault College de France’is inauguratsioonikõne “Diskursuse kord”, mida praegu võiks iseloomustada oksüümoroniga “uuenduslik klassika”: ühest küljest mõjuvad Foucault’ tollal esitatud ideed radikaalseina tänapäevalgi, teisalt on tegemist vaieldamatult krestomaatiliseks kujunenud tekstiga.

“Diskursuse korras” püüab Foucault avada igapäevaste diskursuste võimule allutatud olemust.

Foucault’ arvates on võim kõikjal, valitsedes ka diskursiivsete praktikate üle, mis on ainult näiliselt vabad ja süütud. Tegelikult piiratakse ja kontrollitakse neid pidevalt eri tehnikate, näiteks välistamisprotseduuride abil. Foucault eristab kolme olulisemat välistamisprotseduuri: keeld, jaotus ja väljaheitmine ning tõetahe. Esimene seostub teatud (seksuaalvähemusi ja poliitilist hereesiat puudutavate) kõnepruukide keelamisega. Avalikud keelud teostuvad tsensuuri ja represseerimise kaudu, varjatud keelud peituvad aga tabudes. Jaotus ja väljaheitmine tähendavad mingile nähtustepaarile antonüümilise iseloomu andmist ja ühe liikme eemaldamist valitsevast diskursusest. Nii vastandatakse hullus ja mõistus ning esimese kõne heidetakse tühisena kõrvale.

Keelu ning jaotuse ja väljaheitmise üle domineerib nüüdisajal kolmanda välistamisprotseduurina tõetahe. Just tõene diskursus on valitsev ja valitsev diskursus on tõene, avaldades võimusundi kõikidele teistele diskursustele.

##Inimene võib rääkida tõtt, ent kui tema tõde ei allu diskursiivse “politsei” reeglitele, kui see ei sobitu antud ajahetkel valitsevasse tõediskursusesse, on tegu pelga koletis-tõega, mis tuleb elimineerida. Taoliste tehnikate abil jõustatud diskursiivsed piirid ei ole püsivad, vaid pidevas muutmises, sest teatud institutsioonide süsteem mitte ainult ei kehtesta, vaid ka uuendab diskursiivset korda. See, mis ühel ajastul osutus vääraks, võib olla ühiskonna järgmises arengustaadiumis kaasatud tõediskursusesse ning vastupidi. Meenutagem kas või Ptolemaiose astronoomilisi ja geograafilisi kirjeldusi, mida pikka aega õigeks peeti, kuid millel tänapäeva teaduses enam tõeväärtust ei ole.

Mõistagi pole ahistamata ka reeglistatud diskursuste sotsiaalne omastamine: Foucault leiab, et haridussüsteem on poliitiline vahend, mille abil kontrollitakse nii diskursuste omastamist kui ka nendes peituvat teadmist ja väge. Haridussüsteem ei avarda teadmiste horisonti, vaid surub selle ritualiseeritud kõne kitsastesse raamidesse.

Foucault’ arvates ei ole diskursus lihtsalt võimu ja võitluse vahendaja, vaid see, mille nimel ja abil võideldakse. Veel enam: diskursus ongi võim, mida püütakse endale haarata. Lausutud või kirjutatud materiaalsusena on diskursusel koletislik vägi, mis ei lase inimesel ennast kontrollida, vaid kontrollib inimest. Foucault’ jaoks on keelest saanud tänapäeval iseseisev jõud, vägivald asjade vastu. Sellest vabanemiseks tuleb taastada diskursuse sündmuslik iseloom ja kaotada tähistaja ülemvõim.

Süsteemid loovad puudusi

“Diskursuse korras” on formuleeritud kõik Foucault’ varasemad ja – tollases kontekstis – tulevased uurimisvaldkonnad: hullus ja hullumaja, meditsiin ja haigla, karistussüsteem ja vangla, seksuaalsus ja selle hälbed. Foucault leidis, et just nende nähtuste käsitlemisel avaldub valitseva diskursuse olemus kõige jõletumal moel: näiteks võimudiskursusele allutatud meditsiiniline keelekasutus konstrueerib haigusi, psühhiaatriline kõnepruuk vaimseid hälbeid ja haridusdiskursus harimatust. Süsteemid, mis peaksid kõrvaldama kindlaid puudusi, hoopis loovad neid.

Foucault’ ideid on sageli nimetatud paranoilisteks, teda ennast aga vihjamisi hullumeelseks vandenõuteoreetikuks ja anarhistiks. Ometi ei vähenda see tema mõtete ja teoste olulisust.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare