PRIIT PÕHJALA: Siilide välimääraja


Jelena Skulskaja tutvustab õhulistes portreedes vene kultuuri suurmehi ja -naisi – kirjanikke, poeete, näitlejaid, lavastajaid.

Hiljuti ilmus Jelena Skulskaja esseede- ja usutlustekogumik “Siilid udus. Okkaline vaim ja tema võim. Tekste 60-ndate vene kultuuriloost”, mis portreteerib nõuka-aegseid vene vaimutegelasi – kirjanikke, poeete, näitlejaid, lavastajaid. See, et raamatu ilmumist tähistati Balti jaamas koos viinakese ja muu sinna juurde kuuluvaga, oli väga asjakohane. Oli ju raamatugi n-ö tööpealkiri “40 kraadi”. Skulskaja ise on öelnud, et kõige kodusemalt tunneb ta end platskaartvagunis ja vaksalite müügipunktide ees, paatos on talle võõras.

Sama iseloomustab ka värsket raamatut: ei mingit toretsemist ega eufemistlikku ellusuhtumist, hoopis asjalik huumor ja looritamata keelekasutus. See teeb raamatu hõlpsasti hammustatavaks tükiks, ka neile, kelle menüüsse “kultuura” tavaliselt ei kuulu. Esiteks torkaski raamatut lugedes silma meeldiv paradoks: üheaegselt nii lihtne kui ka elegantne, nii austav kui ka väga aus lähenemine alusmaterjalile ehk keelele, iseendale ja eelkõige portreteeritavatele.

Viimased on eeskätt autori sõbrad ja head tuttavad, kellesse suhtumise võtab minu arvates suurepäraselt kokku Skulskaja ise ühes varasemas usutluses: “Kui mu kodus heliseb telefon ning hääl, mis kõlab nagu vaibumatu muusika, ütleb: “Tere õhtust, Lilja, siin Jura,” siis vajan ma ikkagi mõnda sekundit, et langeda minestusse, tulla teadvusele, oma kõrvu mitte uskuda ja veenduda, et mulle helistab geenius, alles siis ma vastan: “Tere õhtust, Jura.” (…) Tajun selles õnnelikku ebaõiglust, et saan temaga niimoodi lävida.” Too Jura on Juri Norštein, multifilmi “Siil udus” looja, kelle legendaarse animatsiooni nimi on suurepärase metafoorilisusega kohaldatud ka kõnealusele teosele.

Pungis oinasilmad

Skulskaja keskendub ilmekamale, markantsetele seikadele portreteeritavate söömis- ja joomiskommetest, käitumisveidrustest ja välimusest. Nii on kirjanik Andrei Arjev oma kärmuse ja keksleva kõnnakuga otsekui “lastud varblane”, näitleja Konstantin Raikin aga oli lapsepõlves väga inetu laps, “hambad nii harvad nagu plankaed, millest osa lippe ära”. Stsenarist Grigori Gorinist ei hakka rääkimagi, temal olid “puhmas must habe ja pungis oinasilmad”.

Siiski avaneb välise tõe kõrval ka sisemine, inimese iseloom, vaated kodumaale, võimule, religioonile, armastusele, kultuurimälule, looja ja teksti ning looja ja lugeja suhetele. Nõnda juhatabki teos meid hermeetilisse ja intelligentsesse, ent ometi ülimalt inimlikku seltskonda, milles viibimine on puhas nauding. Seda naudingut vähendavad paraku kirjavead, mida on nii õhukese raamatu kohta küll liiga palju, eriti lõpupoole. Aga noh, ka tõlkijad-toimetajad on kõigi oma eksimustega inimlik seltskond.

“Iga kirjanik on kindel, et peateos on tal veel kirjutamata, ” ütleb Jelena Skulskaja. Loodan, et ka tema ise tunneb nii, jätkates vene “kultuura” vahendamist Eestisse ja eesti kultuuri vahendamist Venemaale. Skulskaja grafomaaniline avaldus “elu kirjutuslaua taga meeldib mulle” ei lubagi vähemat oodata.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare