Priit Võigemast näitleja naba kallal



Priit Võigemast, kes viimati tõi lavale noortekomöödia „Nõks”, läheb seekord oma naba koukima ning küsib uues lavastuses, kes on näitleja ja miks ta kõike seda teeb.

Etüüdidest koosnev lavastus „Hecuba pärast” jälgib ühe näitleja päeva. Õhtul on tal esietendus, aga enne seda on tal veel sada asja teha. Selle päevase rabelemise käigus, kus paaril korral põigatakse ka eelmistesse päevadesse, kohtub ta väga kummaliste tegelastega.

Laval kõlav tekst on sündinud näitlejate, lavastaja ja dramaturgi koostöös proovides.

„Ma ei ole enne niimoodi dramaturgiga koos töötanud ega teksti loonud,” tunnistab Võigemast uut kogemust, kuigi säärane tekstiloomise meetod oli tal selle lavastuse puhul kavas juba algusest peale. „See oli minu jaoks täiesti hämmastav, kuidas meie seal improviseerime ja lahmime ning siis tuleb väike dramaturg ja ulatab meile selle põhjal tehtud korraliku teksti.”

Esimesed paar nädalat proove ja improvisatsioone näitasid, et alguses valitud teema hakkas natuke teisale loksuma ning näitleja olemise ja tema tegemiste põhjuste küsimus muutus läbivaks absoluutselt kõigis etüüdides. Nii otsustatigi korraks aeg maha võtta ja siis uuesti alustada – rääkides lavastuses ikkagi sellest, mis neid endid tõsiselt huvitab.

„Eks see lavastuses näitleja tööst rääkimine on selline iseenda nabas urgitsemine, aga kelle teise nabas sa siis ikka veel urgitsed?” esitab Võigemast (loodetavasti ikka) retoorilise küsimuse.

„Me vaatame asja oma mätta otsast ja võib-olla tõesti tekib küsimus, miks see teisi huvitama peaks, aga ma lükkasin selle küsimuse kõrvale arusaamaga, et kui see mind ja veel vähemalt viit inimest siiralt huvitab, ju siis leidub teisigi selliseid. Ja mitte ainult näitlejaid, sest eks me räägime ka kõigest muust, mitte ainult elust teatris. Näitleja on ikkagi ju kodanik ja ühiskonna liige ning teeb kõik tõusud ja langused teistega kaasa.”

Võigemast peab aga tunnistama, et kahele esitatud põhiküsimusele – kes ma olen ja miks ma seda kõike teen? – etenduselt vastust ei saa.

Hamleti eakaaslased

„Need on olulised küsimused, aga maailm on selline paik, kus olulistele küsimustele ei ole üheseid vastuseid,” leiab lavastaja. „Oluline on neid aeg-ajalt uuesti küsida ja meelde tuletada, et end ühiskonna ja toimuvaga suhestada. Aeg on ju ka praegu selline: tehakse muudatusi, kärpeid ja minnakse tagasi peamiste asjade juurde.”

Priit Võigemast on tähele pannud, et kõik lavastuses osalevad näitlejad on jõudmas Shakespeare’i tegelase Hamleti ikka. Ning siin on Shakespeare tema meelest ka pakku tabanud – sest tundub, et just sellises eas tekivad inimesel hamletlikud mõtted. Ka selles lavastuses kasutatakse lõike „Hamletist”, Võigemasti hinnangul teatri ühest baastekstist.

Ja Hecuba? Ka Hecuba on tegelikult Shakespeare’i „Hamleti” pärast. Näidendis on koht, kus õukonnale tulevad esinema näitlejad, kellest üks esitab Hecuba monoloogi. Sellele järgneb Hamleti väike monoloog, milles ta lahkab, miks see näitleja seda esitas, miks ta sellesse rolli nii sisse läks, miks ta hääl murdus ja silma tuli pisar, miks see talle nii hinge läks, miks peaks talle korda minema mingi Hecuba.

„Aga see ongi ju näitleja töö,” vastab Võigemast Taani printsi mõtetele.

Jääb üle vaid loota, et tuul Linnateatri näitlejatele loodest ei puhu ja hullus peale ei tule…

Esietendus

„Hecuba pärast”

Lavastaja: Priit Võigemast

•• Dramaturg: Maria Lee Liivak

•• Kunstnik: Mihkel Ehala

•• Muusikaline kujundaja: Veiko Tubin

•• Mängivad: Argo Aadli, Alo Kõrve, Indrek Ojari, Mart Toome, Veiko Tubin ja Priit Võigemast

•• Esietendub 21. märtsil Linnateatri Taevalaval

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare