PRIMA VISTA: Romaanikatkend: Jevgeni Griškovets "Särk"

Jevgeni Griškovets sündis 1967. aastal Kemerovos ning õppis Kemerovo Ülikoolis filoloogiateaduskonnas. Üliõpilaspõlves lõi ta pantomiiimiteatri Mimohod ja avaldas luuletusi üliõpilasalmanahhis. 1991. aastal asutas ta teatri Loož. Griškovets teenis kolm aastat Vene armees, kust sai alguse tema tähelend. 1998. aastal kandis ta Vene armee teatri puhveti suitsuruumis seitsmeteistkümnele pealtvaatajale ette oma monolavastuse „Kuidas ma koera sõin“, mis kujunes fenomenaalseks. Nüüdseks on Griškovets pälvinud mitmeid prestiižikaid auhindu. Tema kõikide monoetenduste ettekanne ühe päeva jooksul 2004. aasta „Kuldse maski" festivali ajal on kantud Guinnessi rekordite raamatusse. Möödunud aastal ilmus eestikeelsena Griškovetsi esikromaan „Särk“. (Kirjastus Varrak, tõlkinud Lauri Leis) /////

29

Maks tuli tagasi ja istus minu vastu. Tema juuksed olid märjad, ta oli need küljele silunud. Tema nägu oli täiesti kahvatuks muutunud, nähtavasti oli ta pesnud külma veega.
"Oo! Ka meil on kaotusi," ütles Maks, osutades pilguga katkisele taskulambile. "Sanja, mis sinuga veel lahti on? Sind ei saa minutiski üksi jätta. Mis on juhtunud? Ära sedasi põe! Ma tean, kus samasuguseid müüakse..."
Ma ei vastanud midagi, istusin edasi. Ei teadnud, mida öelda või teha. Õnneks toodi borš.
"Borš?!" imestas Maks. "Kena! Sanja, kas sina tellisid selle? Geniaalne! Tuleb välja, et ka sina kõlbad millekski ja taioad sellest elust midagi... Sanja, mis sinuga lahti on?!"
Ma vaikisin. Võtsin pipra ja hakkasin seda borši sisse raputama. Tegin seda rohkem harjumusest kui soovist maitset parandada... Maks ootas ära, kuni ma lõpetan, võttis minult pipra ja soola ja tegi sedasama.
"Aga hapukoort?!!" ütles ta kuhugi kaugusesse. "Ilma hapukooreta ei saa mitte kuidagi, kullake," ütles ta neiule, kes tõi hapukoore. "Sanja, konjak borši juurde pole muidugi eriti inimeste moodi, aga..."
Ta rüüpas konjakit pudelist, kergelt kummardudes, et see ei näiks väljakutsuv. Andis pudeli mulle. Võtsin ühe sõõmu... Maks ootas nägu krimpsutades.
Hakkasime ühel ajal borši sööma. Borš oli kuum, hästi valmistatud, haudunud ja selge küüslaugu kõrvalmaitsega.
"Mäletan, et vanaema rääkis alati, et borš on vajalik vere jaoks," üritas Maks mulle elu sisse ajada. "Ja ma püüdsin seda rohkem süüa, arvasi, et tarvis on palju verd, et mida rohkem, seda uhkem."
Restoranis mängisid vaikselt vanad ameerika laulud, seintel rippusid fotod ja pildid viiekümnendate aastate autodest, naistest ja näitlejatest. Vaat need olid inimesed! Vaat need olid autod! Meie aga sõime borši.
Sõime selle lõpuni. Ja oli vaja minna. Kõik! Oli vaja juba kindlasti minna... magama.
"Sanja, ma mõtlen nüüd Moskvasse üle kolida. Tahtsin sinuga sel teemal nõu pidada. Mis sa arvad, kas mul tasub proovida?"
"Maks, see on sinu asi. Sa oled juba otsustanud? Õige?!"
"Ei, vale, ma pole veel midagi otsustanud..."
"Sulle vaid näib nii, et pole otsustanud. Tegelikult, kui sa sellest rääkima hakkasid - kõik, varsti oled siin."
"Aga kas sa arvad, et pole vaja?"
"Maks, ma ju räägin, see on sinu asi. Ma ei hakka sind ümber veenma. Aga enne, kui sa pole end lahti rebinud, pea meeles: seal, kodus, on sul tunne, et alati võib ära sõita... ja on suund, kuhu sõita. Kuid siin seda tunnet ei teki. Siit pole kusagile sõita! Muus osas aga?... Kahtlemata võid sõita. Ainult et siin on piir, Maks..."
"Arusaadav! Siin on piir, seal aga üksindus. Kujutas ette, ma tunnen seal peaaegu kõiki, pool linna on tuttavad. Ja nimelt sellest on nii üksildane tunne!"
"Siin, Maks, on selline üksildus!!! Sa pole sellist uneski näinud! Mida suurem linn, seda suurem üksildus. Aga see on kõige suurem linn," laususin ja vangutasin pead. "Ta on minu jaoks liiga suur, Maks! Liiga! Mõtlesin, et olen siin juba kohanenud, aru saanud... Nüüd aga, näe, armusin!... See on niisugune ime, Maks! Linna on ju võimatu, õudne linn. Ta on nii suur! Ja on ilmselge, et mina ja Tema pidime siin kohtuma! Kohtumise tõenäosus on nullilähedane. Peaaegu null! Kuid näe, juhtus! Ja seepärast, et see juhtus siin, selles hiigelsuures linnas, on see niisugune ime... Kuid ma ei tule toime. Mul ei jätku siin jõudu. Siin on kõike ülearu!"
"See-eest, Sanja, jookseb aeg siin kiiremini kui kodukandis, Tähendab, kõik läheb kiiremini mööda, kõik loksub kiiremini paika. Ka mina tahan siia kolida, et kiiremini... noh... Lühidalt öeldes, et põdemine kiiremini üle läheks. Ära võta südamesse, aeg töötab sinu kasuks."
"Kui see nii oleks! Maks, kes ma selline olen, et aeg minu kasuks töötaks?! Kes ma selline olen?! Palun, ära minult mitte midagi päri. Kes ma selline olen, et sulle nõu anda?! Ainult tead, Maks, siin võib sellega elada."
"Millega, Sanja?"
"Sellega, et sain aru, et ma pole keegi... Oota," palusin ma Maksi. "Neiu! Kas te võiksite muusika valjemaks keerata?"
"Vabandust, ei või!"
"On öö, neiu. Pole ju peaaegu mitte kedagi!"
"Andke andeks, meil ei lubata. Ma ei tohi..."
"Sain aru, vabandust!" Tõusin ja läksin heliallika juurde. Kõlas laul, mida praegu vajasin. Teadsin isegi selle laulu ingliskeelseid sõnu. Ma sain aru refräänist ja peaaegu kõigist sõnadest... "Võta mu käsi, võta kogu mu elu selle eest, mida öelda võin..." Läksin kõlari juurde ja jäin seal seisma. Muidugi olin ma purjus, jalg valutas ja väsimus oli ületanud mõistlikkuse piiri, aga ma läksin kindlalt ja seisin sirgelt...
Maks tuli ka. Ta seisis vasakul pool ja kuulas. Mu silmad täitusid pisaratega, sellest hägustusid kõik piirjooned ja elektrivalguse kiired.
"Maks, aitäh, et sa siia sõitsid! Kuidas ma sind küll armastan, sõbrake! Kui väsinud ma olen! Ma ei suuda enam!!"
"Sanja, mina armastan sind ka! Armastan väga!!! Sanja, ka mina olen väsinud. Ka mina ei suuda enam..."
Ta embas mind õlast, ma langetasin pea ja toetasin oma meelekoha Maksi laubale (ta on minust lühem). Purskasin hääletult, kuid vabalt nutma. Maks nuttis ainult silmadega. Laul kestis veel üle minuti.