Produtsentide ja raha kasvu aegu

Eesti filmitööstus ja produtsentide professionaalsus arenevad teosammul käsikäes

üldise rahapuuduse foonil on eesti mängufilmide arvulise hõreduse oluliseks põhjuseks professionaalsete filmiprodutsentide puudus.

Uute mängufilmide tootmiseks pole piisavalt raha, sest pole produtsente, kes seda raha vägagi erinevaist finantseerimisallikaist hangiksid. Teisalt pole potentsiaalsed investorid teadvustanud filmitööstusse paigutamise võimalust, kuna Eestis nokitsevad hajali stuudiokesed ja meie filmi on raske eksportida. Pole sinisilmseid misjonäre, kes võtaks täies mahus riske ja edendaksid oma miljonitega algupärast kino.

Eesti filminduse üleminekuperioodi olukorda kommenteerides ütles Eesti Filmi Sihtasutuse ekspertkomisjoni esimees Jaan Ruus: "Eesti filmi nõrgim lüli on produtsent, kes viiks kokku loomingu ja rahad ning tunneks mõlemaid pooli. Praegu on produtsentluse kujunemise periood."

Ruusi kui ühe meie parima kinospetsiga vesteldes koorusid välja produtsentide mõneti üldistatud hoiakud.

Riiki lüpstakse alati

Tihti küsivad produtsendid üpris uduse plaani peale väga kergelt raha, kuna on harjutud liialt riigile lootma. Valitseb sots-süsteemist pärinev saamise mõtteviis; projekti ei põhjendata, puudub süsteemne analüüs.

Produtsendid on passiivsed, vaatamaks filmi kui äriprojekti, nad ise investeerivad filmi väga vähe, ka pole nad harjunud filme aktiivselt müüma, sest vanasti monopoliseeris turul Goskino.

Film ei too suuri summasid sisse, produtsendid ei saa suurt ja kiiret kasumit. Välismaised suured kinoketid vaevalt eesti filmi oma levisse võtavad, aga telekanalitesse on täiesti võimalik eesti filmi müüa.

Võib nentida produtsentide nõrga positsiooni analoogiat galeristide ja kirjastajatega, vahest ka muusikamüüjatega.

Võiks peaaegu nõustuda kriitik Jaak Lõhmuse väitega: "Eesti riik on ainus produtsent!"

Praegu on meie enamike filmide rahastaja sajaprotsendiliselt Eesti riik. Harvade eranditena, kes eraldusid õigeaegselt amorfsest Tallinnfilmist, suudavad vaid Nukufilm ja Joonisfilm (mõni mängufilmgi) leida koostööpartnereid Skandinaaviast - tavaliselt neljandiku filmi maksumuse ulatuses. ülejäänud filmizhanreile siit-sealt pudenevad kodumaised toetused jäävad pigem sümboolse sponsorluse kui investeerimise tasemele.

Nii ongi läbi taasiseseisvumisaja kitsikuse eesti filmi kiratsemist hoidnud Eesti riik - kultuuriministeeriumi ja kultuurkapitali kaudu üldist maksu- ja aktsiisitulu sihipäraselt ümber jaganud. Läti lasi oma kodumaise kino vahepeal päris põhjamudani isesoikuma.

Eesti Filmi Sihtasutus

Meil vaheldunud kultuuriministrid ja loomingulised parlamentäärid kineastide hädapasundamise ees oma kõrvu ja südant päris ei sulgenud. Kultuuriministeeriumi hõlma all jagas filmitootmise rahastamiskomisjon nii sajatuhandelisi kui ka miljonilisi palukesi, et eesti filmil kuidagi hing sees püsiks.

Eesti algupärase kino hingejõu kosutuseks loodi tänavu Eesti Filmi Sihtasutus (EFS), mille eesmärk on soodustada ja toetada eesti rahvusliku filmikultuuri arengut, hõlmata filmide loomise, tootmise, levitamise ja muud filmieluga seonduvad valdkonnad. Sihtasutuse toetust võivad taotleda kõik juriidilised ja füüsilised isikud ning riigi- või kohaliku omavalitsuse asutused.

EFS-ga analoogsed institutsioonid tegutsevad enamikes Euroopa riikides.

EFS nõukogu esimees on maailmamainega animarezhissöör Priit Pärn (liikmed: Siim Kallas, Enn Rekkor, Jaan Ruus, Andres Sööt, Eevi Zernand ja Avo Viiol). 38 kandidaadi hulgast valiti EFS-i ekspertkomisjon (esimees Jaan Ruus; liikmed: Rao Heidmets, Rein Maran, Jüri Sillart, Enn Säde), kes ei hakanud ootama sihtasutuse äriregistrisse kandmist (registreeriti 28. augustil mittetulundusühinguna), vaid asus kohe tööle.

Tänavu 23,6 miljonit Eesti krooni

Suvel sai EFS kultuuriministeeriumilt "päranduseks" jäänud 5,39 miljonit krooni, kuna ministeeriumi filmirahastamiskomsjon oli 1997. aastaks eraldatud 16,61 miljonist 11,22 juba valitud projektidele välja jaganud. Oma üheteistkümne istungiga jagas ekspertide komisjon (seisuga 15. oktoober) välja omakorda 2,72 miljonit - mängufilmile 1,02 miljonit, nukufilmile, 1,02 miljonit ja dokumentaalfilmile 0,68 miljonit krooni. Ekspertkomisjoni otsused kinnitab EFS-i nõukogu.

Seks aastaks järele jäänud 2,67 miljonile konkureerivad praegu 53 erinevat filmiprojekti, neist 12 täispikka mängufilmi, 8 lühimängufilmi, 7 nukufilmi, 22 dokumentaalfilmi ja 4 diplomitööd. Praeguse seisuga on küsitud kokku 27, 12 miljonit krooni. Mängufilm on kallis, aga ka "odavam" dok-film on rahaliselt raskes seisus. Eesti Kroonikale eraldatakse riikliku nõudega fikseeritult 1997. aastal iga kuu 90 000 krooni.

Kultuuriministeeriumi filmirahade komisjoni toimimise päevil ei sõlmitud finantseeritud produtsendiga lepingut, EFS-il puudub ülevaade eelmiste komisjonide antud raha kasutamisest. Mullu toetust saanud projektidest tehti 1997. aasta 1. juuliks filmiks valmis vaid 22 protsenti projektidest. Seni puudus ka kohustus anda valmis filmi koopia üle kultuuriministeeriumile ja filmiarhiivi. 1996. aastal esilinastus meil avalikult 25 Eesti filmi, millest 19 on dokumentaalid, viis ETV teleteatri videod ja vaid üks animafilm.

Eesti statistiliselt keskmise filmi(video)tunni tootmine maksis mullu 1,17 miljonit krooni.

Lisaks EFS-i eraldistele jagab Kultuurkapitali Audivisuaalse Sihtkapitali Nõukogu omaette kaudselt riikliku kultuuriinstitutsioonina 1997. aastal eesti kineastidele 7,00 miljonit krooni. Niisiis saab kokkuvõttes kõnelda 23,61 miljonist Eesti kroonist, mille Eesti riik meie filmimeestele käesoleval aastal välja käib.

Kultuuriministeeriumi kunstide osakonna nõunik Enn Rekkor väitis Eesti Päevalehele, et kinnitatud filmieelarvereale täiendavalt võib oma erakordseid eraldisi teha ka riik, kui ta mingit filmiprojekti rahvuslikult ülioluliseks peab. Seoses selle võimalusega meenub, et seni kalleima - 8,8 miljoni kroonise eelarvega Eesti filmi projekt on "Nimed marmortahvlil", mis taotles EFS-ilt 5,5 miljonit ja saigi käivituseks 0,1 miljonit.

EFS iseseisvumise eel

Eesti Filmi Sihtasutus, mis praegu funktsioneerib veel kultuuriministeeriumi kaudu, muutub 1998. aastal iseseisva eelarvega institutsiooniks. EFS saab hallata RAS Tallinnfilmi hajevil varad, eelkõige magusa hoone Harju tänavas. Kultuuriministeerium juba andis EFS-i omandisse RAS Tallinnfilmi kõik aktsiad koguväärtuses 2,77 miljonit krooni ja lisas EFS tööks ümberjagatud sihtsummana ülekandes veel 0,5 miljonit krooni.

Tulevaks aastaks taotleb EFS rahvusliku kino jaoks riigieelarvest ca 20 miljonit krooni - eeldatav kasv 25 protsenti, kuigi kultuurirahade riiklikku kasvu on programmeeritud vaid 14 protsenti.

Võib siiski eeldada filmifinantside õiglasemasse proportsiooni nihkumist. Suhe on küllalt kontrastne võrreldes eesti teatriga, mis saab aastas riigilt üle 80 miljoni krooni. Kuid tegelikult peetakse maailmas just filmitootmist rasketööstuse kergemaks haruks, teatrit üldjuhul ei liigitata ühtegi "tööstusharusse".

Vahest kannatab eesti teatri esteetika erilist asendit ja võib julgemini subsideerida ka kodumaist filmitööstust?

TARMO TEDER