— Septembris sai Tartu ülikooli biomeedikumist rahvusvahelise tunnustuse ning 81 miljoni kroonise toetuse pälvinud siirdemeditsiini tippkeskus. Mida tähendab Eestile, et siin asub üks teaduse tippkeskusi?

— See tähendab, et siin arendatakse edasi ka seni tipptasemel tehtud teadust, mis muutub konkurentsivõimelisemaks. Hästi avaldub see näiteks arstihariduses. Teadushariduse osa on arstihariduses järjest suurema tähtsusega. Teaduses tekkiva teabe kahekordistumine toimub üha kiiremini. Et sellest infost olulist kätte saada, peab olema arusaamine teaduslikest tulemustest, et need siis kiiremini praktikasse viia. Seni on arvatud, et intervall on umbes seitsme aasta pikkune.

— Kuidas jõuab siirdekeskuse teadustöö inimesteni?

— Maksumaksja jaoks viib see kindlasti arstiabi kvaliteedi paranemiseni. Lisaks uute teadmiste teke, mis ühel või teisel moel jõuab majandusse uute molekulide näol, millest on võimalik luua uusi ravimeid. Esialgu ehk spin-off firmade kaudu, ja sealt edasi. Kolmandaks – uute biomarkerite avastamine, mis võimaldab paremini ja kiiremini haigusi diagnoosida. Sest paljude haiguste puhul sõltub diagnoosi kiirusest inimese elu. Kas või kasvajate puhul. Neljandaks – uued ravivõtted.

Arstiabi kvaliteet ja teadus on omavahel väga seotud. Teadust tehakse, et inimeste eest saaks paremini hoolitseda. Kõige olulisem on haiguste ennetamine. Aga kui inimene on haigeks jäänud, on oluline kiire abi.

— 81 miljonit tundub üüratu raha. Kui pika aja peale see jaotub ja millise hüvena see hiljem Eesti ühiskonnas tagasi peegeldab?

— 2015. aastal saab toetus läbi. Aastate peale jaotatuna see summa enam nii üüratu ei tundugi. Võrreldes kas või juba EAS-i jagatavate summadega. Euroopa mõõtmes pole see midagi, aga Eestis on summa muidugi suur. Praeguses majandusseisus on see aga oluline panus teadusesse ja võrreldav sellega, mida on teinud arenenud riigid, kes kriisi tingimustes suurendavad teaduse rahastamist.

— Miks suurendavad riigid majanduse langedes teaduse rahastamist?

— Eeskätt ikka selleks, et paremad ajud ei hakkaks riigist lahkuma. Meil on raske olla tõmbepunkt, kui me selle nimel ei pinguta. Pigem on Eesti koht, kust ära minnakse. Võrreldes teiste Balti riikidega on meil õnneks isegi hästi läinud.

Teaduse lisarahastamine on üks viis majanduslangusega võitlemiseks. Alusteadus ja teadus on jõud, mis ühiskonda edasi veavad. Teadusavastused jõuavad igapäevaellu ja muudavad seda paremaks.

Pealegi on languse ajal võimalik saada paremaid ajusid. Kui mujal kuivab raha kokku, saavad inimesed end paremini teadusele pühendada. Meilegi on tulnud inimesi Ida-Euroo­past, Kreekast, Koreast ja isegi Indiast. Kui meil õnnestub uute projektide taotlemisel edukas olla, siis see ring laieneb. Näiteks huvi Indiast siia tööle tulla on väga suur, takistuseks pole isegi see, et nad peavad selleks käima tuhandete kilomeetrite kaugusel Pekingis asju ajamas.

— Siirdemeditsiinikeskus tegeleb suuresti närvisüsteemi ja immuunsüsteemi haiguste ennetamisega. Miks just need uurimisalad?

— Need uuringud on Tartus traditsiooniliselt tugevad olnud. Kuulus saksa psühholoog Emil Kraepelin alustas karjääri Tartu ülikoolis ja pani aluse psühhofarmakoloogiale, kus uuritakse ravimeid, mis mõjustavad inimese ajutegevust.

Immuunsüsteemi uurimine sai alguse meie sisehaiguste kliinikust, kus sellele suunale pani aluse Raivo Uibo. Tema kaudu tuli immunoloogiauuringutesse Pärt Peterson, kes on tõusnud väga kõrgesse rahvusvahelisse klassi ja kes sai tänavu Eesti teaduspreemia meditsiini valdkonnas.

Nende valdkondade piirile kuuluvad Irja Lutsari uuringud, kes on enam tegelenud omandatud immuunpuudulikkuse viirusega. Viimase puhul on tekkinud siduskohti Ida-Euroopa ja vähearenenud maade vahel. Sest just siin on levinud üks narkomaania vorm – nohuravimiga Sudafed segatakse kokku äädikhape ja kaaliumpermanganaat ning saadakse nii pseudoefedriinist tunduvalt efektiivsem sõltuvust tekitav aine, mis sarnaneb metamfetamiiniga. Seda ainet süstitakse Ida-Virumaal päris palju ja selle kasutajatel tekivad Parkinsoni tõve sarnased sümptomid. Kuna sageli kasutatakse samu süstlaid, levib kiiresti ka nimetatud viirus.

See on üks valdkond, kus alusteadus ja kliiniline teadus teevad tugevat koostööd ja üritavad loomkatsete abil seda asja uurida. Ameerikas on suur hulk vaimsest dementsusest seotud just selle viirusega (see puudutab ka noori inimesi).

— Üks teie uurimisaladest on stress. Miks on stress tänapäeval nii levinud, kas maailm on läinud inimeste jaoks liialt keeruliseks?

— Iseenesest on stress kasulik. Edukas olemiseks peavad meil olema teatud pinged, mis paneks meid eesmärkide nimel pingutama. Kui stress muutub liiga tugevaks, on see probleem. Mõni meist talub stressi paremini, mõni halvemini. Seda mõjutab ka ühiskonna üldine areng.

Teine põhjus on see, et kui inimestel tekib rohkem võimalusi, tekib üha rohkem soove. Ent alati ei hinnata õigesti oma võimete ambitsioonidele vastavust. See tekitab lisastressi. Majanduslik edu mõjus ühtedele stressi leevendavalt, teistele süvendavalt.

Ühiskonna arengus peituvad mitmed stressi tekitavad tegurid, sest osa inimeste taluvuspiir saab ületatud. See on paratamatu. Eesti väikses ühiskonnas on iga inimene väärtus. Kui me hakkame stressi läbi inimesi kaotama, siis on asjad väga kehvad.

— Stressi uurimisel on abiks katsed närilistega. Kuidas aitab hiirte-rottide käitumine mõista inimese ajus toimuvat?

— Stressiga seotud süsteemid on loomadel ja inimestel üsna sarnased. Meie vanemad ajuosad kannavad sarnaseid funktsioone ja nende alusel on võimalik öelda, mida me ainult inimest uurides öelda ei saaks.

Näiteks õudusfilmide vaatamisest saavad mõned inimesed elamuse, teistel lõpeb see sellega, et nad on tükk aega häiritud ja neil tekivad igasugused hirmud. Samu asju näeme ka loomade juures. Neilgi on suured käitumiserinevused. Erinevuste kaudu on võimalik järeldada, miks inimesed nii erinevalt reageerivad.

Igal inimese organismis on oma nõrk koht. Vihjeid pakub teadmine, millesse esivanemad on surnud. Geneetiline taust mõjutab palju, aga väga palju mõjutab ka keskkond. Seega – parandades elukeskkonda, võime oluliselt parandada ka tervist. Siin tuleb jälle mängu stress.

— Teie katsed närilistega on osutunud üsna edukaks. Lausa nii edukaks, et mõni hiir on uurimise käigus laulma hakanud. Kuidas see on stressiga seotud?

— Me uurisime, kuidas reageerivad närilised oma loodusliku vaenlase, kassi lõhnale. Ühe katse käigus avastasime ühe hiire ajust huvipakkuva geeni, mis on seotud volframiiniga.

Too on huvitav valk, asub kõhunäärmes, nendes rakkudes, mis on seotud insuliini tootmisega. Ühesõnaga, mis kontrollib meie veresuhkru taset. Teisalt tundub see valk olevat lokaliseeritud nendes ajustruktuurides, mis on seotud võimsa ja kiire vastusega stressile. Paistab, et tekib selline süsteem, mis aitab stressiga paremini toime tulla.

Ühesõnaga – kõhunääre ja emotsionaalne aju on seotud. Pankreas peab kiiresti reageerima, kui organismis tõuseb toitumise järel glükoosi tase. See tuleb ära paigutada. See vajab kiiret tegutsemist. Samamoodi nõuab kiiret reaktsiooni stress. Aga seekord peab tegutsema aju. Siin saavad kokku kaks täiesti eri maailma. Glükoosi on niisiis vaja, et reageerida stressile kohaselt.

Selle geeni defitsiit põhjustab suhkurtõbe ja võimetust reageerida stressile. Asendusreaktsioon on omamoodi siutsumine, mis meenutab linnulaulu. Sellest ka nimi „laulev hiir”.

— Selle seose avastamiseni pole muu maailma uurimisasutused jõudnud?

— Geneetilistest taustadest avalduvad erinevad geneetilised defektid. Mujal maailmas on uuritud lihtsalt teistmoodi – sellest ka erinevad tulemused.

Laulva hiire vastu tundis vahepeal huvi üks Ameerika ülikool, kuid koostöölepingu hiire edasiseks uurimiseks sõlmisime hoopis Kopenhaageni ülikooliga. Tööd jätkatakse sealsete meetoditega, kuna tekkinud geen paikneb hiire aju selles osas, mis on sealsetele teadlastele ammu huvi pakkunud.

— Mida selline koostöö teie keskusele tähendab? Suurt tunnustust? Või on see osa igapäevasest tööst?

— Põhimõtteliselt võib selle asja uurimise edukas jätkamine viia selleni, et me saame paremini aidata suhkurtõbe põdevaid inimesi. Või inimesi, kel on psühhiaatrilisi häireid, mis seotud stressile reageerimisega. Fantaseerides – kui võtta selle uuringu tulemusel loodud ravim sisse ja minna õudusfilmi vaatama, siis ei näe järgmisel ööl hirmuunenägusid. Aeg näitab.

Oma ohud on siin ka. Spordis on ju inimesed üha võrdsemad treeningvõimaluste ühtlustumise tulemusena. Selline ravim võib tekitada olukorra, kus otsustab eelkõige inimese vaimne potentsiaal, kuidas ta suudab keskenduda ja end realiseerida. See on küll spekulatsioon, selle suunaga meie ei tegele, kuid ma üritan näidata, et see on suund, kuhu saab ka liikuda selle teadmise põhjalt.

Muidugi kaasneb sellega tunnustus meie keskusele. Kuigi – tänapäeva teadus on nii rahvusvaheline, et suuri asju tehakse niikuinii koostöös, sest kellelgi pole lihtsalt nii palju raha, et üksi kõike uurida ja teha.

— Tippkeskuse juurde on lähiaastatel plaanis korraliku loomakatsekeskuse rajamine. Millal see võiks juhtuda ja kas te loomakaitsjaid ei karda?

— Keskus tuleb, aga veksleid veel välja anda ei taha. Peame väga hästi mõtlema, kuidas seda kõike lahendada, sest see on väga spetsiifiline projekt. Kes­kuses peab näiteks olema palju liikumisteid, et eri asjadega töötavad inimesed üksteisega kokku ei puutuks ja infektsioone ei levitaks. Nende tingimuste täitmiseks on vaja kõvasti eeltööd teha.

Loomakaitsjatele ütlen ma, et me ei tee uuringuid mitte oma lõbuks, vaid inimeste hüvanguks. Loomakaitse on hea asi, aga selliste liikumistega ühinevad sageli lausa terroristlike kalduvustega inimesed. Just sellised tegelased kipuvad maailmas nullima palju progressiivseid ideid. Ma arvan, et ka loomakaitsjatel on selles osas põhjust peeglisse vaadata.

— Mis saab pärast 2015. aastat, mil projekti raha lõpeb? Vaevalt, et selleks ajaks teadus valmis on?

— Loodame, et Eesti riik on selleks ajaks piisavalt kosunud ja suudab ise oma teadust üleval pidada. Teaduse rahastamisega on nagu sõjaväega, see on osa võimekusest ennast kaitsta ja enda eest väljas olla. Kui riik tahab riik olla, siis peab ta suutma neid valdkondi üleval pidada. Peame püüdma naabritele järele jõuda. On see meie õnn või õnnetus, aga me asume maailma ühes arenenumas regioonis ja see dikteerib meile oma nõudmised. Kui me tahame olla riik, kus inimestel on hea elada ja kus inimesed austavad oma riiki, siis peame selles suunas tegutsema.

— Aga kas Eesti saab endale lubada sellise teaduskeskuse ülalpidamist? Suurriigid investeerivad teadusesse miljardeid, meil ei saa sellist raha kunagi olema.

— Ma arvan, et saaks küll. Kui tahaks. Riigi rahastatud tippkeskusi on meil varemgi olnud. Summad on olnud küll väiksemad, kuid piisavad, et tagada teaduse areng. Tähtis on teadmine, et teaduse baasilt hakkavad arenema teised asjad.

Ameerika on alates 1950. aastast teadusesse järjekindlalt raha pumbanud. See on üks põhjus muude seas, miks USA on jõudnud maailmariigiks. Auruvedur, mis riiki ja ühiskonda edasi viib, on alusteadus. Need on teadmised, mida me omame enda, ümbritseva maailma, oma tegevuse tagajärgede kohta, ning mis ühtlasi annavad kaitset väliste ohtude vastu.

— Teadlase töö on sageli projektipõhine ja sõltub eelkõige rahastamisest. Ent kas teil on teaduskeskuse juhina mõni konkreetne eesmärk, milleni tahaksite selles töös jõuda? Või on sellised küsimused teaduses kohatud?

— Tähtis on uskuda, et on võimalik ära teha suuri asju. Uue iseseisvusaja jooksul on meie teaduse areng olnud märkimisväärne paljudel aladel. Kuskile oleme juba jõudnud. Nüüd tuleb veel panustada järgmistesse põlvkondadesse, luua neile tingimused ja leida parimad, kes edasi tegutseks. Pärast meid ei pea tulema veeuputus.

Teadus on süsteem, mis end taastoodab nagu populatsioon. See on juba omaette majandusharu. Kusjuures suur osa maailma teadusajalugu teinud inimesi veel elab, tippe tuleb järjest juurde.

Näide Soomest – seal on juba nii palju teadlasi, et nende hulk on varsti võrdne skisofreeniahaigete omaga. Viimati nimetatuid on üldjuhul üks protsent rahvast. Lugegu igaüks sellest välja, mida tahes. Ma ei armasta ennast upitada, mind huvitab asjade üldine areng. Kui ma saan sellele kaasa aidata, siis tunnen, et olen midagi ära teinud.

Kes ta on?

Eero Vasar

psühhofarmakoloogia

professor

Sündinud 17. septembril 1954

Haridus

•• 1962–1973 Tartu 5. keskkool

•• 1973–1979 Tartu ülikool, arstiteadus

Töö

•• Alates 1991. aastast Tartu ülikooli füsioloogia instituudi juhataja

•• Alates 1992. aastast Tartu ülikooli korraline professor

Isiklikku

•• Paadunud jalgpallifänn. Lemmiklubi on FC Liverpool Inglismaalt.