Prohvetlik nõid kirjutusmasinaga
Tunne, mis mind tihtipeale Andres Allani esinduslikku ja kõ-vaköitelist postuumset kogu lugedes valdas, oli kadedus. Selliseid luuletusi tahaks isegi kirjutada. Annaks ainult jumalad, et ma sellises kadeduses üksi ei ole, et mõned autorid võtaksid eesti luulet veel niimoodi kirjutada. Minu õnneks kondab samasugustel radadel peale autori sõprade-lähedaste ka poeet Lauri Sommer, kes ongi võtnud vaevaks selle ilusa köite käsikirjadest kokku panna. Tema sulest pärineb ka mahukas järelsõna, mis annab ülevaate salapärase autori elust.
See raamat on ilmutus eesti kultuuri 1980-ndate vaimsuse keskelt – inimesed lugesid veel üsna üldiselt raamatuid, Uku Masing ja budism olid populaarsed, tänapäevasele infoühiskonnale omast teabeuputust veel polnud, oli võimalik leida rahulik koht ning aeg, et mõelda ja kirjutada.
Ühtlasi kirjutasid tegijad luuletajad toona kirjutusmasinaga, nii ka Andres Allan. See on oluline tehniline eeldus. Miks? Iga sõna või värss, mille kirjutusmasina raud paberisse raiub, on palju lõplikum kui arvutis kirjutatu – see tõik sisendab aukartust ja paneb kirjutaja mõtlema veidi tähelepanelikumalt, kuidas ta ennast väljendab.
Austus tühjuse, sealhulgas tühja valge lehe ees paistab olevat autorisse juurdunud: „ja kui ma olen tühi siis on mul siis on hää / siis saab seda tühjust millegagi täita / millegi hääga värvilisega tõelise huviga” (lk 83); „tühjus / sünnitab aina uusi ruume ja aknaid / koputan nukid veriseks / uksi on… / kõigile sugupõlvedele“ (lk 82).
Parajaks mõõdetud värsid
Oma tööriistu – keelt ja kirjutusmasinat – oskab Andres Allan tõepoolest kasutada. Nagu varalahkunud autor endale eesmärgiks seadis, on ta kujundanud oma stiili kokkuhoidlikuks ja kokkusurutuks, täpseks ja ausaks. Andres Allani tabavad kirjeldused täpselt parajaks mõõ-detud värssides käivad vaheldumisi nii kõigile nähtava maailma kui ka unenäoliste või üleloomulike, meelerändude kaudu ligipääsetavate maailmade kohta.
Sealjuures pole talle võõrad saksa poeedi Christian Morgensterni moodi sõnamängud ja tähtedest-värssidest kujundite ladumine (seegi on kirjutusmasinal kirjutavate poeetide kunst, mida on tekstitöötlus-programmides ja blogikesk-konnas märksa keerulisem ja tüütum järele teha). Huvitav on jälgida, kuidas keelemängud rakenduvad nägemuslikku, sõnadetagust sisu edastama („plaksutanud plakskümmend korda”, lk 52). Kui ka sellest väheks jääb, suubub luuletus või rännaku tee mõnikord glossolaaliasse (nt „hoooooooooooo o o o”, lk 57), kuid ainult värsiks korraga.
Värsside vahel on tunda mõttepause – et kirjutusmasina reavahetus nõuab täpset ja jõulist liigutust, kulutab see mõttelõnga juba loomulikult viledamaks-õhemaks –, nii et piltlikult kirjeldatud nägemused võõrastest maailmadest liigenduvad kenasti värsipikkusteks kaadriteks nagu filmilint.
Nägijale omast laia haaret on tunda viisis, kuidas Andres Allan suudab mõelda (ja ilmselt ka elada) mitmes mõttesüsteemis ja mütoloogias korraga või vaheldumisi. Ta ise kirjutab: „tahan laulda tuhandeaastast laulu / tahan laulda uuemast uuemat laulu” (lk 122) ja tema tahtmine sünnib. Kogust leiame võrdlemisi traditsioonitruu vanatestamentliku hüüde ükskõikselt vaikiva Jumala poole (lk 114–115), taarausulise laulu (lk 122), šamanistliku meelerännaku kirjelduse, mis kõlbaks igati mõne Siberi rahva muinasjutuks („Urila manu”, lk 93–94) ja pühaduseteotuse piiril kulgeva isikliku nägemuse määndunud liha ülestõusmisest kirikupõranda alt, mis väärib keskaegset katoliku müstikut (lk 138).
„Öötrükid“
Andres Allan
Menu Kirjastus
