Prostokvashinost Petivereks
Prostokvashinost Petivereks ILONA MARTSON Ei saa öelda, et Eesti kitsukeses kultuuriruumis kõige nooremale publikule ülemäära tähelepanu pühendataks. Seda rõõmustavamad olid kaks möödunud nädala lõpus järjestikku aset leidnud sündmust. Reedel esilinastus Kosmose kinos Rao Heidmetsa lastefilm "Kallis härra Q", laupäeval esietendus Linnateatris Peeter Tammearu lastelavastus "Onu Teodor, kass ja koer". Hästi tehtud lastetüki üheks eelduseks on ikka olnud see, et nad on nauditavad ka täiskasvanud vaatajatele. Nii Tammearu lavastus kui ka Heidmetsa film tekitavad neis nostalgiat. "Härra Q" puhul tekib see ilmselt nii Arvo Iho kaameratööst kui ka Olav Ehala muusikast. Mõlemad meenutavad Nukitsamehe ja Arabella aegu. Olgu parasjagu sotsialism, kapitalism või kommunism – eesti lastefilmil on ikka Ehala muusika ja lammas all, paremas nurgas. "Onu Teodori " puhul on lood pisut keerulisemad. See on nimelt lavastus, milles on tugev annus kaheksakümnendate aastate Sojuzmultfilmi hõngu. Tänaste lastevanemate omaaegne kultusmultikas "Kolm sõpra Prostokvashinost " ärkab Linnateatri näitlejate kehastuses uuele elule. Kes ei mäletaks lugu poisist nimega Onu Fjodor, kelle ema ei lubanud kodus loomi pidada ning kes kassi ja koeraga maale elama läks? Ka onu Teodor (Indrek Sammul) on sellest ajastust pärinev laps. Nimede eestistamisest tekib kahtlusi. Igas keeles on sõnu, mis kõlavad õigesti just ja ainult originaalis. On ikka oluline vahe, kas ütleme kirjakandja Petshkin või Post, kass Matroskin või Madrusson, Prostokvashino või Petivere. Vahe on ka lavastuse ja omaaegse multifilmi vahel. Eduard Uspenski raamatust on Peeter Tammearu kirjutanud oma dramatiseeringu. Ja kuna nimed on eestistatud juba 1989. aastal ilmunud tõlkes, on alguses võõrastavana mõjuv nimevahetus õigustet. Otsida Madrussonis Matroskinit oleks sama, mis leida Anne Reemanni mängus Oleg Tabakovi või Jüri Krjukovi sisseloetud multifilmikassile iseloomulikke jooni. Uspenski raamat on nõukogude lastekirjanduse musternäide. Missuguses teises riigis elaval lapsel tuleks pähe kirjutada teadlastele, et nad talle traktori saadaksid? Kus mujal võiks kass laenata lehma küla teenindusbüroost? Kümme aastat pärast vene aja lõppu tagasi vaadates selgub, et ka tollasel elul ei puudunud omad võlud. Väikesed, aga armsad. Muusikalises kujunduses (Riina Roose, Peeter Tammearu ja Piret Kalda) on kasutatud 1970–80ndate aastate multifilmimeloodiaid, läbi lipsab ka kohalikku koloriiti (Tipi ja Täpi kommisöömise laul) ning muusikat nõukogude kinokomöödia varasalvest (A nam vsjo ravno ). Ka Onu Teodori ema (Marje Metsur) ja isa (Lauri Nebel) riietuses on kasutatud ajastukohast disaini. Ja ehkki tänapäeva lapsele võib juba ähmaseks jääda, miks koer Pontu ikkagi soovitab osta poest, aga mitte turult (poest ostetud lihal on rohkem konti!), peaks üks põhieesmärke – luua kiirelt unustatud lähiminevikust omanäoline lastelavastus – täidetud olema. Lavastuse pikkus tekitab kahtlusi. Multifilmid sobivad ka nelja-viieaastastele lastele, teatri auditooriumina on silmas peetud veidi vanemaid. Siiski, terviklikkuse huvides võinuks kärpida või välja jätta mõningaid episoode – näiteks Pontu puudlikspügamist. Esietendusel venisid paiguti nii dialoog kui ka eraldistseenid. Ehk on see sissemängimise küsimus? Linnateatri väikeses majas on taas leiutatud uus mängupaikade kombinatsioon. Onu Teodori linnakodu stseenid mängitakse teatri fuajees, kust oli võtta kassi ja poisi esmakohtumisel sedavõrd oluline trepp. Teatri väike saal kujutab elu maal, seal toimub põhitegevus: kass Madrusson lüpsab Miisu-nimelist lehma, teadlastelt tellitakse traktor ja kunstpäike, koer Pontu üritab loomadele jahti pidada. Aeg-ajalt astub sisse kirjakandja Post, et vaadata olukord üle ja tuua küla pealt uuemaid uudiseid. Tema koputamise peale vastab truisti "Kes on?" hakipoeg Kahmaja. Vaheajal avanevad tagumise saali uksed ja lastele pakutakse klaasitäis tõelist piima. Näitlejate mängus on tõelist hoogu ja rõõmu. Millegipärast meenuvad tõesti kaheksakümnendate Noorsooteater – Salme Kultuurikeskus ja Allaberdi aeg.