Proua Bovary jalge all kõigub maa
Kunsti suurus hakkab ikka mõistmisest. Marianne Kõrver on lavastanud kuulsa Gustave Flauberti romaani, hoidudes väiklasest ja tühisest mõistmisest. Emma Bovary, keda mängib õrna naiseliku hooga Mari Abel, pole siin kodukana, kel puudub praktiline meel. Lavastus serveerib tohutute intellektuaalsete ambitsioonidega naist, kes on kaotanud sideme reaalsusega.
Lavastuse unenäolises sissejuhatuses õilmitseb antiikkreeka tuunika stiilis hõlstiga Emma Bovary mööda lava ja totter-iroonilisel moel ujuvad lavale ka tema peas olevad kuvandid, mida ta, nagu hiljem selgub, püüab ka reaalsete tegelastena oma ellu sobitada. Sissejuhatus erineb ülejäänud lavastuse stiilist selles mõttes, et satiir on siin veel väga mahasurutud olekus. Lavastuse põhituurid alles võtavad hoogu.
Võib ju öelda, et „Madame Bovary” on võrdlemisi julm lavastus. Flauberti kirjandusteost sellisel viisil lahti koorida ei söandaks arvatavasti ükski mees, ikka kammitseks tugevamat sugu hirm seksistlik näida. Mis iseenesest on sisuliselt seksistlik. Marianne Kõrveri ja Mari Abeli armutu suhtumine proua Bovarysse on aga nii põhjendatud ja aus, et seda julgust tuleb kiita.
Flauberti romaani on suhtutud mõõdukalt, vabalt ja väga loovalt. Mingeid suuri äratuntavaid lõike romaanist üle võetud pole, kuid on olemas olulised märgid. Nagu näiteks supp, mis Charles Bovaryle meeldib. Romaani doktor Bovaryst on saanud seekord Taavi Eelmaa kehastatav loomaarst Bovary. Hoopis olulisem on aga, et laisast ja mugavast mehest on tehtud töönarkomaan, kel pole kodu ja naise jaoks aega.
Mis kõige tähtsam, olemas on toimiv teatritekst, dramaturgiline lahendus, milles on narratiiv, dramaatilised suhted ja rollimaterjal. Tegevust suunatakse edasi väga fantaasiarikkalt, tihti jäetakse kõik näiliselt väheoluliste detailide alltekstiks.
Trots tegelikkuse vastu
Emma Bovary südame võitnud nooruk Leon (Lauri Lagle) on Von Krahli variandis popp ja noortepärane luuletaja, kes võlub lennuka koduperenaise ära oma uhkete kunstiavaldustega. Lavastus ei tee järele keerdkäike, mis on Emma ja Leoni suhetel romaanis, ja see lakoonilisus pole päris kindlasti mitte puudus, vaid on voorus.
Lavastuse põhiline tõlgenduskäik laotub tervele ülesehitusele. Tegelikult on kõik Von Krahli „Madame Bovary” tegelased rohkemal või vähemal määral kaotanud sideme reaalsusega, maapind kõigub nende all. Vahel on inimest tegelikkuse suhtes pimedaks tegevad asjad vastandlikud, nagu näiteks see, kuidas Emma ja Charles Bovary rahale vaatavad. Isegi Liina Vahtriku mängitud psühholoogi pisirollis on mingit maast lahti olekut, päris kindlasti on seda aga Erki Lauri husaari kombel esitatud härrasmees Rodolphe’is, kes Emmale jahti peab. Lavastuses on kõik paigas, tegelased veavad läbimõeldud ja veenvalt õnnestunud teemasid. On olemas plastilised kujundid, mida näitlejad nõtkelt demonstreerivad. Otsad on kokku viidud kostüümides, lavakujunduses ja muusikas, mis kõik vastavad tüki kavatsustele. Kokku on tekkinud tervik, mis annab põhjust kahtlustada tegijaid üksteisemõistmises ja mõttekaasluses.
See, mille kallal norida annab, on nüansid. Mõne stseeni ülesehitus lonkab. Mõned suhted tegelaste vahel võiksid olla konkreetsemad. Kohati kaob vaatamispinge. Lavastus on küll musikaalne, kuid selle kompositsiooniline tervik pole veel kaugeltki täiuslik. On vaimukaid juppe, millest olnuks kasulik terviku nimel loobuda. Nende oluliste pisiasjade kallal on siiski kohatu norida, sest debütandi kohta on Marinne Kõrver jõudnud kõrge kunstilise korrastatuse tasemeni.
Huvitav, kuidas säärane kriitiline moodsa naise käsitlus, mis on nüüd Von Krahli teatris sündinud, ühiskonnas vastu võetakse. Mida arvavad sellest meie valvefeministid. Sõltumata lavastuse peategelase soolistest omadustest on uues teoses ühiskonna õhustikust kinni püütud midagi väga olulist. Tähestiku järjekorras alates Adornost on hulk tarku raamatuid läbi loetud, kuid tõde ikka kusagilt ei paista ja maa kipub jalge alt kaduma. Selline lõbus tänapäevane kurbloolisus.
„Madame Bovary”
Tekst: Gustave Flaubert, Marianne Kõrver
Lavastaja: Marianne Kõrver
Osades: Mari Abel, Tiina Tauraite, Liina Vahtrik, Taavi Eelmaa, Erki Laur, Lauri Lagle
Esietendus Von Krahli teatris
2. aprillil
