Järgmisel nädalal esitletav Kärt Hellerma debüütromaan "Alkeemia" on Tallinna raamatukauplustes juba müügil. Hellerma esikteose peategelane on nooremas keskeas elu analüüsiv naine Sarah, kelle mõtte- ja tundemaailm avaneb kahe erineva mehe taustal.

Vana hea modernismi traditsiooni vaimus käivitub ka Hellerma romaan, mis algab lõpust, tagasivaatavalt. Sarahit peetakse kinni eeluurimisvanglas, ta kujutleb eesootavat kohut, ihaleb vabaneda koormavast kehast ja enesehävitajalikult elektritoolil kõrbeda, naudib kongiüksindust ja meenutab.

Selline ekspositsioon tekitab huvi ja eeldab kohe ajalis-ruumiliselt pöörduvas kompositsioonis põnevuse hoidmist, põhjuste ja tegude paeluvat lahtimängimist. Ent Hellerma fabuleerib minimaalselt, markeerib mõne lausega raamtegevuse, annab näpuotsaga tausta ja laseb oma minakesksel kangelannal vaadelda, analüüsida, mõtestada, seletada, targutada.

Tundub, et autor on justkui iga paari minuti tagant sissehingav joogi, kes annab oma isekesksele kangelannale hetkeks veidi välist maailma eksistentsiks, et Sarah saaks seda pikalt ja pidurdamatult läbi oma kääriv-pulbitseva sisemaailma verbaliseerida kuni järgmise hädavajaliku hingetõmbeni. Seejuures on Hellermal kadestamistväärt oskus ekspluateerida kolmandajärgulisi teemasid, pigistada piskust välja kvantitatiivne maksimum. Nõnda ei juhtu kuldsuiselt lobisetud "Alkemias" väliselt mitte midagi erilist.

Lugeja saab teada, et Sarah on lahutatud naine, et tal on kunagi kuulsa rocklauljaga sigitatud poeg Mikael, et ta töötab mingi ajakirja toimetuses, et tal on mobiiltelefoni ja autoga hästilõhnav armuke nimega Leif. On antud ka otsekohese Sarahi suhtumine oma austajasse: "Leifis puudus saladus, aga tema peale võis alati loota" (lk 36), "Oli selge, et ta ei vajanud mitte niivõrd meest ennast, vaid võimu tema üle" (lk 37-38).

Ent siis pistab armastusjanulise Sarahi tundeilma noor ja rõõsk Henri - 15-aastat Sarahist noorem kolleeg. Nende kontakt piirdub paari puudutuse ja suudlusega, kuid Sarah on arukaotuseni armutules. ühest küljest paistab Sarah tugev, edev, enesekindel, kalkuleeriv ja analüüsiv, aga samas murdub ta poisiohtu noormehe juhuslikust "kutsikasuudlusest" ja langeb armupöörisesse. Mis on ilmekas näide Sarahi polaarsest loomusest, vahest ka naiselikust loogikast. Aga tegelikult ei juhtu Sarahi ja Henri vahel mitte midagi, naine mängib oma tulise armudraama maha oma ülielavas kujutluses ja see võime on Sarahil eriti arenenud, nagu kohatine pihtimuslik ja karm aususki.

"Ma ei ole sinusse armunud, naudin sinuga üksnes oma enesearmastust, mul on sind vaja ainult oma edevuse rahuldamiseks," (lk 98) paiskab Sarah viimaks sadistliku sosinaga voodis Leifile tõe näkku. Ilmselt kibestumisest, sest oli ju Henri Sarahile varem öelnud: "ära midagi looda" (lk 86).

Vahepeal lineaarselt veninud põhikoega faabulas, millesse on pikitud üksikuid tagasivaateid lapsepõlve ja sissevaateid unenägudesse, tuleb "ülehüpe" (lk 104), kui Sarah eeluurimisvangla hoovil jalutab. Autor paneb ka varem oma kangelanna pidevalt otsekui kohviveskina jahvatavaisse ajudesse ühiskonnaanalüüsi ja teraseid tähelepanekuid rusutud kaasvangide kohta. Samas ka lahjendab kuidagi püsinud põnevust, andes teada, et Leif on surnud. Lugejahuvi siiski säilib ning olgu ette öeldud, et "Alkeemia" on n-ö ühe hingetõmbega kuni lõpus avaneva, mõneti dostojevskiliku ja piisavalt motiveeritud süüjanuni läbiloetav teos.

Pikki aastaid ajakirjanikuna töötanud ja eelkõige kirjanduskriitikuna tuntud Kärt Hellerma ilukirjanduslik lause on pikk, liigendatud, aistiv, fraseerivalt ilulev, registreeriv, detaile avav, kommenteeriv, asjusse tungiv. Ja nõnda ka stiil kui loominguline käekiri, milles domineerib teadlik ja hästi tempereeritud fraasimassiivsus. Sisuliselt aga tungleb idealistlik Hellerma metafüüsikasse, ära siit materiaalselt neetud elust, nähtava tagusesse salailma, kus pole prügikotti ega elektritooli.

TARMO TEDER