Kirjastuse Ilo toimetaja Jaakko Hallas usub, et Dan Browni menuki eellugu algas juba 25 aastat tagasi, mil ilmus Michael Baigenti, Richard Leighi ja Henry Lincolni “Püha veri ja Püha Graal”. Raamat toetub küll varasemale materjalile, kuid Baigent & Co võtsid asja esmakordselt ühtede kaante vahel kokku, tehes seda äärmiselt sugestiivselt. Graaliloo seljas sõitnud hilisemad autorid on lendu lasknud uskumuse, et Jeesusel olevat olnud laps või lapsed. Kirik üritab saladust varjata ja samas on kogu aeg tegutsenud liikumine, kes püüab Jeesuse vereliini elus hoida ning sokutada tema järeltulijaid kuningatroonidele ja muidu tähtsatele kohtadele.

Justkui teaduslik uurimus

“Sellises ilukirjanduses on kasutatud teaduslikule uurimusele omast vormi,” nendib Hallas. “Soliidne kasutatud kirjanduse loetelu, joonealune aparatuur, viited arhiividokumentidele. See pimestab paljud ära, kuid ühtlasi teeb lugemise vähestele jõukohaseks. Samade ideedega seiklusromaani on kergem ja lõbusam lugeda. Sellest ka Dan Browni palju suurem populaarsus. Juba tänavu on ilmunud mitu põnevusromaani templirüütlite saladustest. Ma usun, et paljude filmiversioone saab varsti ka kinos näha.”

Pseudoajaloolased on laiemale üldsusele selgeks teinud, kes või mis on katarid, albilased, illuminaadid ja Opus Dei. New age on teinud populaarseks mitmed vanaaegsed maailma mõtestamise viisid.

“New age esitab neid kõiki lihtsustatult, moonutatult ja rahvast huvitaval viisil,” tähendab Hallas. “Rahvale lähevad saladuste paljastamised, esoteerika ja vandenõuteooriad väga peale. Vandenõuteoreetikut usutakse rohkem, kui ta ei käsitle mitte üleloomulikke ja teaduslik-fantastilisi nähtusi, vaid poliitikat. Ka Jüri Lina ei räägi tänapäeval enam ufodest, vaid vabamüürlastest.”

Hallas märgib, et vandenõuteooriaid on õhutanud 15 aasta tagused pöördelised muutused Ida-Euroopas ning maailma praegune äärmiselt ebapüsiv poliitiline olukord. Nii on euroliidus nähtud katset taastada Saksa Rahva Püha Rooma riik, aastatuhandevahetus viis aga mõtted maailmalõpule ja “metsalise” tulekule.

“Vanasti usuti Kuradit, nüüd vabamüürlaste vandenõu,” lisab Hallas. “Ajalooteadus on alati subjektiivne, politiseeritud ja ideologiseeritud. Kuna postmodernistlikus maailmas ei armastata üheseid tõlgendusi, siis on lisaks alternatiivmeditsiinile ja alternatiivsetele “teadusharudele” tekkinud ka alternatiivajalugu. Eestis on seda viljelenud Karl Kello, kuid ega Lennart Meri “Hõbevalgegi” endast muud ei kujuta. Veel põlvkond tagasi oli eestlane skeptik ega uskunud igasugust jama, kuid nüüd on manipuleeritav lollikari peale kasvanud. Tõsi, ei maksa unustada, et 500 aastat tagasi uskusid tollase maailma tippteadlased maagiat, astroloogiat ja vaime. Me ei tea praegu, milline maailmapilt valitseb 500 aasta pärast.”

Kirjastuse Tänapäev toimetaja Mihkel Mõisnik usub, et pseudoajaloolaste edu võti võib peituda ka inimeste mängutahtes.

“Kõiki Dan Browni fänne lollideks tembeldada oleks tormakas tegu,” sõnab Mõisnik. “Nende hulgas on palju teadlikke inimesi, keda lihtsalt võluvad reaalseid fakte kasutavad fiktsioonid. Ilukirjanduslik ajalugu on alati pärisajaloost ilusam, romantilisem ja salapärasem.”

Mõisnik nendib, et kõike, mida inimene ratsionaalselt ja mugavalt enda teadmiste ja maailmapildi piires seletada ei oska, seletatakse vaistlikult millegi üleloomuliku või salapärasega.

“Maailmakorraldusega pole keegi kunagi täiesti rahul, aga alati pesitseb inimeste hinges väike kahtlus, et äkki on keegi siiski suutnud asjad oma käe järgi ümber korraldada ja võib nüüd teiste arvel oma ideaalset elu nautida. See teeb kadedaks,” ütleb Mõisnik. “Tulemus aga on vastupidine, vandenõuteoreetikud kipuvad ühiskonnast irduma, kaotavad selle vastu huvi ja saavadki tegelikult kas või mitte valimas käies ühiskonnas toimuvaid protsesse vähem mõjutada.”

Kirjastajate rahamasin

Pseudoajaloolaste uus esilekerkimine ei tähenda siiski veel seda, et kõik kirjanikud ise oma teoseid usuksid. Tihti on need lihtsalt autorite ja kirjastajate rahamasinad, milles on täpselt parasjagu fakte ja fiktsiooni, et panna inimene millestki salapärasest mõtlema, selle üle pead murdma ja (mis kõige parem) raamatut ka sõbrale soovitama.

Ka kirjastuse Varrak peatoimetaja Krista Kaer arvab, et teaduse ajastul on inimesed eriti altid saladustesse uskuma.

“Teadus on enamasti kuiv ja nõuab süvenemist, ilukirjanduse piirimaile jäävad teooriad on seevastu haaravalt esitatud,” nendib Kaer. “Pseudoteadused ja pseudoajalugu on kergemini mõistetavad, lugejas tekitatakse tunne, nagu avastaks ta koos autoriga seni varjatud saladusi. Temast saab omamoodi vandeseltslane.”

Kaer usub, et asjale aitavad kaasa ka ajakirjanikud, kes kajastavad uudistes tihti mõnda maailma salateenistuste avalikuks tulnud saladust.

“Miks siis mitte uskuda, et paljud ja kõige laiaulatuslikumad saladused on veel paljastamata,” mõtiskleb Kaer. ““Da Vinci kood” on sundinud paljusid ameeriklasi koos raamatuga Louvre’i ümber hulkuma ja Milanos “Püha õhtusöömaaja” järjekorras seisma. Kõik need nn pühad ja tähendusega paigad, mis sedalaadi raamatutes esinevad, elavdavad turismi. Fantaasiasugemetega ja esoteeriline kirjandus on elavdanud ka tänapäeva nõidade liikumist nende usundit wicca’t. Tänapäeval on popp olla nõid ja leida endas side Maaemaga. Otseselt fantaasiast või ulmest on inspireeritud Jedi rüütlite sekt Ameerikas. Ja mis seal ikka imestada – juba Oscar Wilde ütles, et elu matkib kunsti.”

Mängufilm “Da Vinci kood”

•• Režisöör Ron Howard, peaosades Tom Hanks ja Audrey Tautou

•• Dan Browni menuromaani filmiversioon tekitas pahameelt Vatikani usklikes ringkondades, kus usutakse, et film ainult võimendab raamatu tekitatud negatiivset muljet katoliku kirikust. Ometi kahtlevad vähesed selles, et 100 miljoni dollarilise eelarvega filmist saab kassahitt, seda nii nimekate näitlejate kui ka raamatu populaarsuse abiga. Sama paistis arvavat ka Prantsusmaa president Jaques Chirac, kes olevat filmiloojate väitel enne Prantsusmaal tehtud filmivõtete algust üritanud ühte kõrvalosasse sokutada ka enda sugulast.