Pubekad, marss õhtuks tuppa!
“18-aastased oleme,” teatavad kolm jalgratastega Nõmme tüdrukut kell 23.02 öösel, kui politseiauto nende juures kinni peab. Isegi liiga kiiresti. Üksainus neist julgeb 15-aastane olla.
“Kui keegi seda öise liikumise seaduse toimimist kontrollima hakkaks, oleks tore, muidu pole ju mõtet,” sõnab üks piigadest. “Kui ma olin 15-aastane, arvasin ka, et võiks ööd läbi väljas olla, aga nüüd arvan, et turvalisem oleks, kui noored ringi ei jõlguks.” Ta viitab kampadele parkides ja ütleb, et üksi rattaga ei sõida.
Kolm tüdrukut püstitavad isikliku rekordi kojujõudmiskiiruses. Lõuna piirkonna noorsoopolitsei juhtivinspektor Erika Kaskla ütleb, et sageli on sellistest vestlustest rohkem kasu, kui noorte osakonda tarimisest, kus siis nende vanust kontrollitakse, pabereid täidetakse ja vanematele helistatakse. Jalgratturid ei teinud ju midagi illegaalset. Valel pool teed sõitsid ainult.
Mis on alternatiiv
liikumiskeelule?
Noorsoopolitseinikud näivad seadusemuudatusest sama vähe rõõmu tundvat kui pubekad ise. “Ja mis on alternatiiv?” küsib noorsoopolitseinik. Noortemajade uksed on sel õhtul näiteks igal pool suletud.
“Kui noored korteris seltskonnaga kõvemini muusikat kuulavad, kutsuvad naabrid raudselt politsei kohale.” Noorteseltskondadel kutsutakse ka lihtsamatel ettekäänetele politsei.
Maiõhtu Tallinna Lõuna regiooni (Nõmme, Kristiine ja Mustamäe) noorsoopolitseinikega sujub rahulikult. Hiljuti on teatatud, et Mustamäe on oluliselt kuritegelikum kui Lasnamäe ja Kopli. Aga Mustamäe koolide ümbruses ja spordi-
platsidel ei paista suitsetajaid ega õllejoojaid.
Isegi Kännu Kuke tagune grafity-hoov ja noorte narkomaanide rehabilitatsioonikeskuse ümbrus on inimestest lage. Ainult sirelid õitsevad ja lõhnavad vaikselt.“Eksamid ja kooli lõpp, kolmapäev ka,” lausuvad noorsoopolitseinikud kommentaariks.
Koerad leiavad narkootikumi
Lõuna piirkonna noorsoopolitseisse satub 120-150 alaealist kuus: narkomaanid, poevargad, suitsetajad, alkoholipruukijad, julmad kaklejad, jalgrataste varastajad ja muude väärtegude toimepanijad. Tavaliselt järgneb vanematele helistamine, protokoll, rahatrahv või alaealiste asjade komisjon. Kõige tipuks erikooli suunamine.
Samal ajal kostab politseiraadiost, kuidas Mahla tänav 67, vanas heas ühiselamus, mis ammu politsei silma all, leiavad Tallinnas õppusel olevad politseikoerad narkootikume. Reidi ajal võetakse ära tikutoos 13 annuse fooliumisse keeratud valge pulbriga ja hiljem veel 59 annust. Lisaks saksa lambakoertele on tegevuses kaks spanjelit ja üks verekoer. Spanjelit sai põhjendamatult enne narritud.
“Korter esimesel korrusel,” ütleb vanamutike usalduslikult politseinikele maja ees. “Ammu oleks pidanud need narkomüüjad kinni panema. Aastaid juba müüvad siin.”
Jaoskonnas on seintel kipsplaat mõlki kukutud. “Kus mul see nooruk siin nüüd on?” uurib noorsoopolitseinik jaoskonda jõudes. 15-aastasel noormehel, kes on just Säästumarketis vargusega vahele jäänud, on nägu punane nagu peet. Käed värisevad. Esimesed vurruudemed on lõua otsas.
Nurga taga arestikambris märatseb asotsiaalist naine. Samas ruumis temaga küll ei tahaks viibida. Hais on lämmatav. Nurgas magab noorem naine. Ilmselt püksi lasknud.
“Sa oled sellest Karli kambast või?” uurib politseinik peaaegu sõbralikult. “Et kui Karl ise enam ei varasta, siis saadab sinu? Kirjutada oskad, siis kirjuta seletuskiri ja anna oma teole hinnang.”
15-aastane on enesekindlus ise, kuni koridorist hakkab kostma järele kutsutud ema hääl. “Ja klassijuhataja helistas ka täna, et sa oled poppi teinud,” lausub ema. Ilmselgelt on poja riietusele kõvasti rohkem kulutatud kui ema omale. “Minul enam jõud temast üle ei käi.” Noorsoopolitseinik toob oma kabinetist Kaitseliidu korraldatava suvelaagri telefoninumbri.
15-aastane on selleks ajaks pisut pisaraid poetanud. Ilmselt aru saades, mis ta emale kaasa on toonud. “Ma käin mitmes vahetuses tööl ja mul on kaks last veel kodus,” sõnab naine õnnetult. “Ma tahaks ise ka laagrisse minna,” ütleb pubekas.
Ooteruumis istub harjunult 17-aastane Andrus Bahtjarov. Suurte helesiniste silmade noormees, kelle toimik on pool meetrit paks. Parasjagu on ta jooksus Tapa erikoolist ning hoiab kohtu eest kõrvale.
Andrust ootab vangla
“Esimest korda sattusin politseisse 10-aastaselt,” ütleb Andrus päris viisakas eesti keeles. Põhjuseks poevargused ja muu selline. Poiss sattus tänavale ja pidi endal hinge sees hoidmiseks varastama. “Mul on 3,5-aastane tingimisi karistus, nüüd lähen Rummu vanglasse,” räägib ta.
Seni töötas ta Keskturul laadijana ja elas oma tüdruksõbra juures. Leiti ta rutiinse dokumentide kontrolli käigus. “Viies kohus tuleb mul,” ütleb ta rahulikult. “Mis teha, kui nii on läinud.” Noorsoopolitseinik ütleb, et kui sel poisil oleks kodu olnud, oleks tast asja saanud.
“Ära siis seal vanglas halvemaks muutu, kui sa oled,” ütleb ta Andrusele, kui krimipolitseinik ta minema viib. Täiesti siiralt kusjuures. Andrus tunneb end politseis suhteliselt koduselt.
Politseiauto põhjustab mänguväljakutel ja spordiplatsidel furoori. “Näitame end seal kooli juures ka korra,” lausuvad politseinikud kasvatuslikult. Päeval on seal suitsetajaid murdu. Ja vahel kutsutakse nad kooli raskes joobes pubekate järele.
Mis muud, kui et linlased võivad rahulikult magada, alaealised tunduvad kõik kodus istuvat. Mänguväljakud on tühjad ja toas helendavad sinised ekraanid.
