Püha Birgitta – jõukast lossiprouast sai pühak ja prohvet
Kas Birgitta varasemas elus oli märke, mis reetsid, et tegemist on tulevase pühakuga?
Birgitta eluloos, mille tema Rootsi päritolu pihiisad pärast Birgitta surma kirjutasid, kirjeldatakse teda kui inimest, kes juba varases lapsepõlves õppis tundma ja armastama jumalat. Nad näevad Birgitta eluteel ainukest sihti: saada pühakuks ja prohvetiks. Nende hinnangul oli Birgitta Jumalast äravalitud naine, kes juba emaihus oli pühakuks määratud.
Elu esimesel poolel oli Birgitta Birgersdotter tavaline religioosne aadlidaam, kes kuulus Rootsi 14. sajandi kõrgkihti. Ta ilmutas varakult suurt huvi raamatutarkuse ja hariduse vastu. Ta otsis alati võimalusi kõnelda haritud preestrite ja kirikumeestega.
Alles siis, kui tema abikaasa Ulf Gudmundsson 1344. või 1346. aastal suri, otsustas ta pühendada kogu oma jõu Jumala teenimisele. Ta sai kutsumuse olla Kristuse pruut ja püha vaimu sõna vahendaja.
Mõned Rootsi teadlased kirjeldavad Birgitta kutsumust kui püüdu lahendada kriis, millesse ta oli sattunud pärast mehe surma. Otsust muuta oma elutee suunda võib ka vaadata kui pikaajalise palveelu tulemust.
Kes on õieti pühak?
Pühak annab teistele eeskuju, aga pühakuks võib pidada ka inimest, kes saadab korda midagi sellist, mida pole enne tehtud. Siis on teistel kergem tema jälgedes astuda.
Aga prohvet?
Prohvetiks peetakse tahtejõulist isikut, kes pöördub maailma poole teadliku, ühiskondlikult häälestatud sõnumiga. Birgitta eesmärk oli inimesi kristlikele tegudele õhutada ja kutsuda neid üles paremaks saama.
14. sajandil võis üks naine prohvetina avalikult tegutseda ainult mõne kirikumehe kõrval seistes, kes kuulajatele tema sõnumit jutlustas.
Birgittast on jäänud kaheksa köidet ilmutusi. Mida need endast kujutavad?
Ilmutused olid jumalasõna, mida ta edasi andis. Neid võttis Birgitta vastu inspiratsioonihetkil.
Birgitta ei näinud meie mõistes nägemusi. Vaid üksikud ilmutused, näiteks Jeesuse sünd Petlemmas, on talle antud selge pildina. Peamiselt kuulis ta sisemisi kõnelusi. Ent keel, milles ta ilmutusi kirja pani, on väga piltlik. Ta kasutas pilte, et inimestele abstraktseid mõisteid selgeks teha. Kui ta näiteks seletas, mis on patt või lunastus, siis kirjeldas ta neid konkreetsest maailmast pärit piltide abil.
Patu lunastamist võrdles ta näiteks pesu pesemisega – see on pikk protseduur, sest pesu ei lähe kohe puhtaks, vaid teeb läbi mitu etappi.
Neist vähestest autograafidest, mis on alles, selgub, kui mahlakas on tema keel. Ladina keeles kõlasid ilmutused juba teistmoodi. Ta õppis ise ka ladina keele ära, et kontrollida, kas tema mõte on õigesti edasi antud.
Kas mingeid kahtlusi ilmutuste tõesuses ei tekkinud?
Üks ta pihiisadest küll alguses kahtles. Ta sai aga omakorda ilmutuse, mis andis mõista, et Birgittat tuleb uskuda.
Miks tänapäeval keegi ilmutusi ei saa, neid üles ei kirjuta ega avalda?
Arvan, et neid, kes ilmutusi saavad, on päris palju, ainult et see ei ole ühiskonnas enam keskne. Birgitta ilmutused on märk ajastust, mil seletamist ei vajanud mitte imed, vaid pigem nende puudumine.
Psühholoogina mõtlen, et keskaja inimesed olid palju lapselikumad, vahetumad ja intuitiivsemad, kui oleme meie. Meie mõistes paranormaalsed nähtused olid nende jaoks loomulikud.
Keskajal oli teisigi, kes nägid ilmutusi. Kõik pole saanud sama kuulsaks nagu Birgitta. Kui sa korrapäraselt mediteerid ja palvetad, siis tekib mingi kõnelus – meie ütleksime, et iseendaga, oma sisemiste jõududega. Birgittal olid need jõud väljaspool teda ennast: Jeesus, Maarja, inglid, pühakud.
Neitsi Maarjaga oli ta eriliselt seotud. Tollal surid paljud naised sünnitusel, Birgitta emagi suri lapsevoodil. Neitsi Maarja oli ühel raskel sünnitusel seisnud Birgitta voodi juures ja hoidnud tal hinge sees.
Kui palju on teada tema elust paljulapselise emana ja lossi-prouana?
Abielludes oli Birgitta 13-aastane. Ta allus kuulekalt isa valitud abikaasale ja püüdis olla hea ema. Ulf oli viis aastat temast vanem. Esimene laps sündis, kui Birgitta oli 16-aastane. Neil oli kaheksa last, kellest kaks surid väiksena. Ulfist sai maakonnakohtunik Närkes (nagu ta isagi), rüütel ja riiginõunik kuningas Magnus Erikssoni juures. Ulvasa mõis oli tõenäoliselt tollases Östergötlandis suur majanduslik ja sotsiaalne keskus. Tol ajal osalesid mõisaprouad majapidamistöödes.
Võiks öelda, et Birgitta oli kristlikult meelestatud keskaja naine, kes oli kuulus oma abivalmiduse ja heategevuse poolest.
Milliseid imetegusid Birgitta tegi?
Lisaks tervendamisele oli ta võimeline mõtteid lugema ja rääkima surnud inimestega. Ta võis ennustada tulevasi sündmusi ja näha möödunut teistmoodi, kui kirik seda tegi. Näiteks, et Jeesuslapse ase oli põrandal ja mitte oma ema süles.
Kuidas Birgitta ennast distsiplineeris?
Näiteks kandis ta sõlmnööri, mis oli nii tugevasti ümber ihu seotud, et tekitas verevalumi. Ka tilgutas ta küünlarasva käsivartele ja näris koirohtu.
Sellised harjutused kuulusid alandlikkuse, sõnakuulelikkuse ja kannatlikkuse kunsti kilda. Igapäevane askees tähendas valude talumist, keha valitsemise õppimist ja selle vastupidavuse treenimist.
Sportlased teevad nüüd sama asja. Enesepiitsutamisega võib ka liiale minna. Birgittal olid pihiisad, kes manitsesid teda mitte üle pingutama. Treeneri ülesanne on sama.
Pärast mehe surma lahkus Birgitta Rootsist ja elas 23 aastat Roomas. Miks ta otsustas kodumaalt lahkuda?
Pühima Lunastaja Ordu loomise reegli sai ta ühes esimeses suuremas ilmutuses pärast oma mehe surma. Birgitta enda sõnade järgi tuli kõik ühes tükis.
Rooma pidi ta minema oma kloostriordule asutamisloa saamiseks. Teine suur pretensioon oli tal paavstile Avignonis, keda ta kutsus tulema tagasi Rooma. Katse seda teha Rootsist saadetud delegatsiooni kaudu ebaõnnestus – paavst ei tahtnud sellest midagi teada. Birgitta proovis ka Rootsi rüütelkonda reformida, kuid paljud rüütlid pidasid teda pigem nõiaks, kuna ta ennustused nende kohta täitusid.
Ordu reegel sai esimese kinnituse 1370. ja lõpliku 1378. aastal.
Muidugi oli see suur samm, minna Rootsist ära, jätta maha lapsed ja sõbrad. Aga ta pühendus oma suurele ülesandele: avaldada maailmale Jumala tahet.
