Hindude silmis on eurooplased julmad inimesed, kes kasvatavad lehma ebamugavas laudas suureks, löövad ta siis pisarat poetamata maha ja söövad veel kõige tipuks rõõmsalt matsutades ära.
Hindudele on veised sedavõrd pühad, et veiseliha söömine on nende silmis samaväärne oma ema nahka pistmisega. Hindud usuvad, et nende jumal Krishna ei jäta eurooplaste tapategusid karistamata ja et just tema saatiski kättemaksuks lihahimulistele brittidele neile hullu lehma tõve. Vihased on hindud ka Indias elavate moslemite peale, kellele lehm pole mingi püha loom ja kes seda hea meelega söövad.
Veised, pullid ja härjad on Indias pühad juba 2000 aastat ja miski ei suuda seda muuta, kuigi nad tekitavad pidevalt segadust ja sageli on neist rohkem kahju kui kasu. Isegi moodsas India põhiseaduses on kirjas, et veise tapmine on keelatud.
Hommikupiim ja hommikupissi
Kui on piisavalt ruumi, elavad hindud koos veistega, teevad neile õhtuti diivani ees massaazhi ja sügavad kõrva tagant. Hommikul ruttavad nad esimese asjana lehma karva katsuma, sest uskumuse kohaselt on oodata rahasadu, kui lehma karv on hommikul niiske.
Püha asi on jagamatu ja nii austavad hindud kõike, mida veised toodavad - piima niikuinii, aga ka loomade uriini ja kakat. India rahvameditsiin usub püha kuse ravijõudu. Maksahaiguse puhul aitavat mikstuur 100-grammist lehmauriinist ja tilgast safranist. Segu peab enne kasutamist tõmbama vähemalt viis tundi. Tavaliselt on hindu laste ülesandeks valvata, millal lehm põit tühjendama hakkab ja kui see juhtub, siis kiiresti nõu alla panna. Lehmauriin olevat soolase maitsega ja igal oma tervisest lugu pidaval inimesel soovitatakse hommikuti võtta supilusikatäis uriini ja mõneti ebameeldiva maitse peletamiseks lonks mahla peale.
Veise kakal olevat aseptiline toime ning kombeks on segada liiv ja kaka pastaks ning määrida see õhukese kihina põrandale. Mõne aasta eest oli Indias moes määrida saapaid sellise pastaga, aga see trend ei osutunud praktiliseks, sest kaka kippus kooruma ja nii tuli iga paari päeva tagant uus pasta peale panna.
ülejäänud lehmasõnnikust vormitakse koogikesed, mis kuivatatakse ära ja kasutatakse siis kütteainena. Sõnnikukoogid maksavad poole vähem kui pudel propaangaasi. ühe lehma sõnnikust saab päevas 20 koogikest, 36 kaku müügist saadud raha eest saab osta kilo kartuleid ja 330 koogi eest juba kilo kanaliha.
Tõeliseks nuhtluseks on veised liikluses, sest nad võivad lebada, kus ise tahavad ja jäävad igal pool jalgu. Enamik lehmasid elab küll perekonnas, aga neljandik on niinimetatud hulkuvad lehmad, kes tõeliste peremeestena mööda linna ringi patseerivad. Nad napsavad möödaminnes poeletilt salatilehti ja heidavad siis suvalises kohas pikali. Sageli viskuvad nad risti-põiki kitsale tänavale, nii et isegi inimesed enam mööda ei mahu. Veised trügivad ka turgudel ning alles siis, kui nad oma vesise nina kuldehete sekka pistavad, tohib müüja selle hella liigutusega eemale suunata. Peale selle on nad ka ohtlikud, ikka ja jälle leiab mõni inimene pulli sarve otsas oma osta.
Lehmad kujutavad endast tõsist probleemi, aga võidelda nende vastu on võimatu. Seda ei suutnud isegi Indira Gandhi. Omaaegne peaminister tahtis 1975. aastal pealinnast Delhist lehmad maapiirkondadesse toimetada. Pealinna 30 000 veisest 3000 viidi öösiti salaja 150 veoautoga maale. Massilised meeleavaldused sundisid aga Gandhit operatsiooni lõpetama.
Liikluses tekitavad veised pidevalt ohtlikke olukordi, ikka ja jälle astub mõni lehm majade vahelt teele ja jääb rataste alla. Autojuht, kes lehma vigastab või selle tapab, saab karistuseks möödakäijate käest peksa. Politsei määrab lehma vigastamise või tapmise eest trahvi 500 kuni 1000 ruupiat (160 kuni 320 krooni), mis on umbes pool indialase keskmisest kuupalgast.
Lehm täis jumalaid
Mitte niisama pole veise tapmine kuritegu. Nimelt usuvad hindud, et veise sees elavad jumalad. Haiget lehma ei tohi ka süstida, sest nõel võib tabada mõnda jumalat ja sellele haiget teha. Veise paremas silmas elab uskumuste kohaselt päikesejumal, vasakus tema kuu eest vastutav kolleeg ja sabas heaolujumal. Hindud usuvad, et saba peidab endas suurt vaimset jõudu ja kui surija hoiab peos lehma saba, läheb ta hing pärast keha surma uude kehasse.
Kui keegi näib surema hakkavat, ostavad sugulased umbes 400 krooni eest veise, et lahkuja saaks tolle saba peos hoida. Mõnele surijale pannakse koguni lehm voodisse.
Vanaks jäänud lehm saadetakse piirkonda, kus midagi süüa ei ole ja kus loom nälga sureb. Surnud lehmadele seotakse kivi kaela ja nad visatakse jõkke, püha looma põletada ei tohi.
Kohalikud pahategijad aga teevad lehmadega äri, viies neid üle piiri näiteks moslemiusulisse Bangladeshi. Lehmaäri on niisama tulus kui narkoäri. Kaubitsejad ostavad vanasid veiseid kokku 180 krooni eest tükk ja müüvad neid Bangladeshis 3200 krooni eest.
MERIT KOPLI
