P. Mustapää

Huma,1999

Tõlkijad Ly Seppel ja Andres Ehin

Soomlased on luulelembene rahvas. Iga pühapäeva hommikul võib Suomen Yleisradiost kuulda saadet "Tämän runon haluaisin kuulla" ("Tahaksin kuulda seda luuletust"), kus loetakse raadiokuulajate lemmikluuletusi. Soositud on Eino Leino ja Leino-järgne sugupõlv – luuletajad, kelle esikogud ilmusid kahekümnendatel, kolmekümnendatel ja neljakümnendatel aastatel.

Selle soositud sugupõlve üks silmapaistvamaid esindajaid oli P. Mustapää – luuletaja, kes oli tugevasti mõjutatud eesti luulest, pisut ka proosast. Ta ise on omaeluloos tunnistanud: "Kui mõni kriitik tahab kunagi P. Mustapää luuletuste kohta midagi ära öelda, siis leiab ta, et neid on enam mõjutanud Marie Underi, Henrik Visnapuu jt. eestlaste luule kui kodumaiste kirjanike oma." Teistest eestlastest võiks nimetada Gustav Suitsu, kelle "Sapine kuu" soome luuletajat lausa lummas, aga ka proosakirjanikke Friedebert Tuglast ja Albert Kivikat

Ka kirjanikunimi P. Mustapää on Eesti-aineline, võetud Mustpeade vennaskonna kaitsepühaku Mauritiuse järgi. P varjuperekonnanime Mustapää ees ei tähenda ühtki Soomes tuntud eesnime, vaid on hoopis lühend sõnast "pyhä". Moorlased ehk neegrid olid tollal otsekui paganluse võrdkuju. Paganarahvasteks on sakslased ja rootslased aga nimetanud ka eestlasi ja soomlasi, kes olid ju ühed viimased ristiusu vastuvõtjad Euroopas. Püha Mauritiuse mütsi all tahtis P. Mustapää ühendada endas paganlikku ürgsust ja looduslähedust kristlike väärtustega.

Luuletaja kodanikunimi oli hoopis Martti Haavio. Tolle nime all on ta ehk veelgi kuulsam kui luuletaja Mustapääna. Nimelt oli Martti Haavio juhtiv rahvaluule ja rahvausundi uurija Soomes. Stiili lennukuse ja sisu laia haarde poolest võib Haavio teadustöid Lennart Mere või Uku Masingu teostega võrrelda.

Mustapää ei saanud kuulsaks oma esimeste kogudega, mis ilmusid kahekümnendatel. Kriitikutele need raamatud ei meeldinud ja läbimüükki oli tagasihoidlik. Jahe vastuvõtt viis selleni, et Mustapää-Haavio luuletamise väga pikaks ajaks sinnapaika jättis.

Suur lugejamenu ja ka ülistavad arvustused saavad osaks P. Mustapää kolmandale luulekogule "Hüvastijätt Arkaadiaga" (1945). Selles kogus on luuletusi, mis läksid soomlastele hinge – valu sõjas hukkunud noorte Soome meeste pärast ja valu kaotatud Viiburi ning Karjala kannase pärast sulavad siin ühte.

Tihti räägitakse Ameerika või Prantsuse elulaadist, viimasel ajal eurooplusest. Küllap tajume meie, eestlased, kui soomlaste naabrid ja lähisugulased, et ka Soome elulaad on täiesti olemas. Selle elulaadi sisu väljendab väga ehedalt plekksepp Pärnlehe tsükkel. Lugege luuletusi plekksepp Pärnlehest ja te tajute soomlasi paremini!

Soomluse juurte õpetatud uurija Martti Haavio sai mustpäises luulesõnas väljendada soomluse neid jõujooni, mida on teaduslike meetoditega peaaegu võimatu käsitleda. Estofiilse luuletaja sügav soomelikkus väljendus ka selles, et ta tõi luulesse soome keele loomuliku kõnerütmika.Tänaseni jätkuv menu näitab, et soomlane tundis selles luules enda ära ja võttis heaks. Selle lugejasoosingu märkideks on "Kogutud luuletuste" seitse tiraazhi ja ostutuhin, millega kirjandushuvilised vastu võtsid äsja ilmunud 745-leheküljelise teose luuletaja tütre Katariina Eskola sulest, mis kannab pealkirja "Kahekesi I" ning kuhu on koondatud ta isa Martti Haavio ja ta ema Elsa Enajärvi päevikud ja kirjad aastatest 1920-1927.

Nendes päevikutes ja kirjades on üsna palju juttu ka Eestist. See oli praegusest üsnagi erinev Eesti. Tartu tänavail võis veel kohata saksa daame, kes palaval südasuve päevalgi karusnahast boad ja laiu jaanalinnusulgedega kübaraid kandsid. Pea kohal hoidsid nad päevavarje. Noored soomlased pidasid neid daamideks omaaegsest Peterburi õukonnast, aga seda nad vaevalt olid. Nad olid kahvatud, verevaesed. Eestlastest turunaised olid aga punapõsised ja lausa pakatavad tervisest.

Elsa pani Tartus kõike tähele, aga Martti, kes sinna märksa hiljem jõudis, oli Elsasse niivõrd ära armunud, et tema nägi ainult Elsat.

Haavio-Mustapää eelistas Eestis enamasti jalgrattaga ringi liikuda. Soomlasi käis tookord Eestis nii vähe, et üliõpilasigi kutsusid uudishimulikud maavanemad ja politseiülemad – professoritest rääkimata - endaga lõunat sööma.

Haritud eestlased polnud nii kombekad ega kukupaid kui haritud soomlased. Oh, millal hakkab Soomegi sugenema sääraseid ulaka sulega kirjamehi nagu Albert Kivikas – õhkasid Elsa ja Martti.

Juba eesti keel tundus ulakas olevat. "Ulakate laste salakeel" – ütles selle kohta üks teine luuletaja – Saima Harmaaja, kes külastas Eestit mõnevõrra hiljem.

"Siuru" luuletajad ja Friedebert Tuglas olid põhilised Eesti veetluse kehastajad. P. Mustapää teine luulekogugi kannab nime "Laul siurulinnust"(1927). Siurulind on P. Mustapää jaoks iseäraline saatuselind, kellega luuletaja end samastab.

P. Mustapää 1921. aasta Eesti-matka muljed on nii eredad ja kauakestvad, et luuletaja pöördub nende juurde tagasi 48 aastat hiljem oma viimases luulekogus "Tuul Airistolt". Kuulus saksa mõttetark Husserl on leidnud, et loovatel inimestel – kirjanikel, kunstnikel, heliloojatel - on oma loomingu tarbijatega võrreldes suurem võime teravalt aduda kauneid või muidu tähelepanuväärseid objekte. Seda võimet nimetab ta eideetilisuseks.Loov isiksus suudab adutut oma meeltes värskena talletada. Loojal on kõikjal kaasas muljete varasalv, mida saab ikka ja jälle kasutada. Iseäranis hästi säilivad teadagi lapseea ja nooruspõlve muljed. Luuletused äsja ilmunud P. Mustapää eestikeelsest valikkogust sobivad Husserli tõdemuse näiteks.