Ettekandele tulid kaks suurvormi - Haydni Missa Sancti Nicolai ning Britteni kantaat Saint Nicolas, juhataja Tõnu Kaljuste.

Püha Nicolaus oli enne Jõulumeest

Kõigepealt sellest, kes oli Saint Nicolas ehk Püha Nikolaus, kellele nimetatud suurteosed on pühendatud. Läänemaailma lastele on ta sümboolsel kujul iga-aastane külaline, kes Santa Clausi nime all jõuludeks kingitusi toob. Põhjamaade ja ka eesti lapsed tunnevad teda lihtsalt jõuluvanana. Kuid sellel jõulumehel on täiesti reaalne prototüüp, kellel aisakellade ja lumes sahiseva saaniga midagi ühist ei ole. Püha Nikolaus sündis Väike-Aasias ning suri 4. sajandi esimesel poolel pärast pikaajalist tegutsemist piiskopina oma kodumaa Lüükia pealinnas Müras. Hiljem sai temast Kreeka ja Venemaa kaitsepühak. Keskajal pühendati ainuüksi Inglismaal Püha Nikolausele 400 kirikut. Pärast reformatsiooni Nikolause-kultus vähenes, välja arvatud Madalmaades, kus oli kasutusel Püha Nikolause nimevorm Sinterklaas. Sama nime all tunti teda ka Ameerika hollandi asunduses New Amsterdamis, mis hiljem nimetati ümber New Yorgiks. Sinterklaasi austamine levis Ameerika inglastest uusasunike seas ning nõnda sai Sinterklaasist jõulumees Santa Claus. Jõuludeni on küll veel natuke aega, kuid Püha Nikolause päev oli 6. detsembril.

Haydni missa ja Britteni kantaat

Haydni 12 missast on Missa Sancti Nicolai üks lühemaid, erilisi mängu- ja vokaaltehnilisi probleeme see teos esitajaile ei püstita. Peale Filharmoonia Kammerkoori võttis missa ettekandest osa ka solistide ansambel Helen Poolmaa (sopran), Karmen Puis (alt), Mati Turi (tenor) ja Allan Vurma (bass). Kyrie tugineski vokaalselt solistidele, Glorias, pärast koori sissejuhatavat osa, oli sopranil esimene pikem sooloepisood. Helen Poolmaa, kes praegu Eesti Muusikaakadeemias veel laulmist õpib, on tuntava potentsiaaliga vokalist. Oma partiid ta ei dramatiseerinud (kuigi Haydni muusika oleks seda isegi võimaldanud) ning kõrges registris meloodiakaari laulis puhtalt ja pingutuseta. Paistab, et kammerlik esituslaad on solistile esialgu omasem kui ooperlik-dramaatiline.

Missa ettekanne tervikuna oli vikaalsest küljest ühtlaselt väljapeetud, kuigi solistide ansambel polnud just ideaalses kõlalises tasakaalus (Vurma kippus mõnevõrra varju jääma). Rohkem oli siin probleeme Tallinna Kammerorkestriga, keelpillirühmade sisemise ühtsuse ja mängutäpsuseni on veel arenguruumi.

Britteni kantaat Saint Nicolas kõlas märksa veenvamalt. Nikolause partiid esitas nimekas inglise tenor Christopher Gillett, kaasa tegi ka Ellerheina lastekoor, mis on paigutatud rõdule. Sissejuhatuse viiulisooli (Harry Traksmann) ning ostinaatne orkestrisaade andsid vihje neobarokile, selliseid viiteid tuli muusikas hiljem veelgi (näiteks neljandas osas). Kaljuste kujundas kantaadis kolm mõjuvat kulminatsiooni - esimesse suubus kahe koori polüfoonia fugeeritud kujul viiendas osas, sellele järgnes lõpukoraal, kus ka publik Kaljuste ettepanekul vaikselt kaasa laulis. Teine, juubeldava karakteriga kulminatsioon kujunes seitsmendas osas ning kolmas, dramaatiliselt pidulik lõpukulminatsioon oli viimane osa tervikuna.

Britteni kantaadi taoline dramaturgiline lahendus oli väga mõjuv ning absoluutse täissaali ovatsioonid ei tahtnud kuidagi vaibuda.

IGOR GARShNEK