Märtsis võitsid nad Saaremaa miniteatripäevadel abiturient Vallo Kirsi kirjutatud ja lavastatud etendusega “Sacco ja Vanzetti” grand prix’, parima lavakujunduse preemia, Vanzetti osatäitja Tõnis Niinemets parima meesnäitleja ja Vallo Kirs festivali peakorraldaja Rita Ilvese lemmiku auhinna. Eelmisel nädalavahetusel Viljandis peetud üleriigilisel kooliteatrite festivalil lisandusid grupipreemiana muusikapreemia ning zˇürii eriline tunnustus muusikalise kujunduse ja tänapäeva Euroopa pulsitunnetuse eest.

“Sacco ja Vanzetti” on lahkumisetendus Rakvere gümnaasiumi kaheteistkümnendikelt, kes on juba aastaid nii hea näitlemise kui ka deklameerimise eest igasugu konkurssidel preemiaid korjanud (muu hulgas võitsid nad etendusega “Tosinakesi” eelmisel aastal nii Saaremaa miniteatripäevade grand prix’  kui ka kooliteatrite festivali laureaaditiitli).

Teatriansambliga liitus neist põhiosa 2002. aasta kevadel ehk viis aastat tagasi ja selle aja jooksul on nad osalenud ka mitmes Eesti mängufilmis, näiteks “Sigade revolutsioonis” ja “Malevas”. (“Pühapäeval kell 4” sai teatriansambli vanemaid tegijaid koondava trupi nimeks sellepärast, et pühapäeva õhtu oli neil ainus aeg, millal oli võimalik kokku saada – kõigil on kogu aeg nii kiire.)

Noorte teatritegijate tavaline taks on kaks etendust aastas – sügisel luuleetendus Jõgeval toimuvaks Betti Alverile pühendatud konkursiks ja kevadel teine, millega osaleda Saaremaa miniteatripäevadel ja kooliteatrite festivalil. Üldiselt astutaksegi üles mõni kord aastas: oma koolis ja festivalidel, kuigi märtsi lõpus kutsus Rakvere teater Teatriööle esinema nii Rakvere gümnaasiumi “Pühapäeval kell 4” seltskonna kui ka Rakvere Linnanoorte Näitetrupi (kelle etendus “Juhtumisi” noppis Viljandis kooliteatrite festivalil mitu preemiat).

Rakvere gümnaasiumi teatriansamblil on koguni fänniklubi. “Esimesed kolm rida saalis on tavaliselt ikka samad näod, eelmisel aastal olid nad isegi Tallinnas kohal, kui me mängisime etendust “Tosinakesi”,” räägib juhendaja Aili Teedla.

Äsja Viljandis teatrifestivalil Sacco ja Vanzetti loo ette mänginud noormehed, kes enda sõnul tegelevad ka muusika, fotograafia ja videokunstiga, räägivad, et väga palju oleneb kooliteatri tegemisel seltskonnast, ja kiidavad parasjagu välismaal viibivat lavastajat Vallo Kirsi, kes oskas neid hästi motiveerida: kõige parem sai proovis alati preemiat (õuna või banaani või saiakesi – mida Vallol parasjagu seljakotis oli), mis pärast kõik koos ära söödi.

Ka lavastus valmis nende sõnul demokraatlikult – Vallol oli kõik enam-vähem valmis mõeldud ja ühiselt tehti ülejäänu. “See on Vallo aasta,” on näitlejate ühine tõdemus. (Peale kooliteatri mängis ta ka näiteks Ilmar Raagi filmis “Klass” ühte peaosalist Kasparit.) Vallo ise märgib, et tema algne idee oli teha näidend poiste sõprusest,kuid siis juhtus ta lugema raamatust “Kohtuprotsessid” Sacco ja Vanzetti lugu, mis selle ideega täpselt sobis.

Mis saab “Pühapäeval kell 4” trupist järgmisel aastal? Kes teab... Võib-olla lähevad tuleval kevadel isegi lavakooli proovima.

Teatriansambel

Rakvere gümnaasiumi teatriansambel “Pühapäeval kell 4”

•• Sacco, Andres – Andres Aarik; Vanzetti, Tõnis – Tõnis Niinemets; Kohtunik, Tüdruk – Katrin Põdra; Politseinik, Bändimees – Taavet Niller; Politseinik, Bändimees – Marko Odar; Politseinik, Valgusemees – Marko Siimann; Politseinik, Valgusemees – Kaur Küngas; Valgus/heli – Henri Veidenbaum

•• Lavastaja – Vallo Kirs

Sacco ja Vanzetti

Nicola Sacco ja Bartolomeo Vanzetti, üks kingsepp ja teine kalakaupleja, olid Itaalia immigrandid Ameerikas. Tulnud 1908. aastal USA-sse, hakkasid nad suhtlema anarhistidega, korraldama streike, kaitsma ajalehes ühiskonda, kus poleks rõhumist ega selliseid riiklikke institutsioone nagu kohus ja sõjavägi. 1917. aastal pagesid nad sõjaväeteenistusest pääsemiseks Mehhikosse.

Skandaalne lugu sai alguse ühest röövmõrvast Bostonis 1920. aasta aprillis. Palgameister ja tema saatja olid teel vabrikutöölistele palku jagama, kui järsku kõlasid lasud. Mõlemad mehed said pihta. Roimarid haarasid raha, hüppasid autosse ja kadusid. Niidiotsad viisid itaalia immigrantide keskele.

Juba ammu oli aga hakanud levima hirm “punase hädaohu ees”. Tuhandeid poliitiliselt radikaalseid inimesi represseeriti. Niisuguses õhkkonnas vahistati kahtlusalustena Sacco ja Vanzetti. Mõlemad kartsid õigustatult tagakiusamist äärmuslike vaadete pärast. Et asi oli aga mõrvas, sellest ei saanud nad alguses arugi.

Protsessist sai farss. Saccol ja Vanzettil polnud vähimatki sˇanssi. Küsitlemine oli kokkumäng, ballistikaeksperdi tunnistus salakokkulepe prokuröriga ja peatunnistaja, kes oli röövi näinud kolme sekundi jooksul kaugelt eemalt, tuvastas Sacco “eksimatult”. Küsitavatest asitõenditest hoolimata mõisteti Sacco ja Vanzetti 1921. aastal röövmõrvas süüdi. See tähendas surma elektritoolil.

Meeste toetuseks moodustati komiteesid, kõikjal maailmas protestiti valeotsuse vastu, kuid kohtunik Thayler lükkas kõik avaldused tagasi. Sacco ja Vanzetti hukati 23. augustil 1927.

Kui surnukehad päev hiljem Bostoni kalmistule saadeti, järgnes kirstule tuhandeid inimesi.