Pühapäeval koguneb kogudus Atlantise kõrvale
Pastor Peep on nagu Peep Vain, mikrofon pea küljes. Ja ta räägib. Pastor ikka räägib ju. Ilm on imeilus. Päike lõõskab ja kogudus kuulab.
Koguduses on noored inimesed. Noored ja kenad inimesed on muruplatsil. Täpselt esipaari jälgedes. Tõepoolest, pastor Peep ja tema ameeriklannast abikaasa Anna on ilusad inimesed.
Pastor räägib, et kolm eelmist pühapäeva on räägitud sellest, mis olnud, nüüd siis ehk sellest, mis alles ees. Või umbes nii. Igal juhul saime teada, et pastor Peep töötas enne siinsamas Pläskus, kaheksandal korrusel. Regios. Kuni ühel hetkel sai selgeks, et vabatahtliku töö peale läheb rohkem vurtsu kui leivatööle. Kuigi tegemist oli väga innovatiivse kompaniiga, ühe Eesti parema firmaga, kus töötada, ütleb Peep.
Ja siis tuli tema juurde Dave ja küsis: kas pole sa mõelnud ennast täisajaga pühendada?
Jah, ütles Peep, olen küll mõelnud.
Aga mis sind takistab?
Mul oleks vaja ühe aasta stardiraha.
Mõtleme koos, ütles Dave, äkki leiame mingi lahenduse.
Ja nad mõtlesid ning leidsid poole aasta stardiraha. Kui palju seda oli, seda me teada ei saa. Pastori retriiver tuleb ja viskub ta jalgade juurde. Risttee kogudus on “kirik teistele, koda kõigile”.
Ja vahepeal laulab ansambel, rokkbänd. Selliste sõnadega:
“Oo, see oli parim päev,
kui naelutati su käed,
et päästa meid!
Oo, see oli parim päev,
see oli parim päev!”
Helimees ümiseb kaasa. Koguduse noored tõusevad püsti ja laulavad kaasa. Mingi eriline helgus voogab palgeile. Ameerika filmide gospelteenistuste võtmes jääme siiski veerandile teele. Aga see impulss, “laks” on sees olemas. Võib käest ära minna küll, kinnisemas ruumis. Veidi õõvastav, tuleb tunnistada.
Samas jälle, miks see ikka õõvastav peaks olema? Kus on kirjas, et meie – koguduse- ehk sektivälised – elame kuidagi õigemini?
Hea küll, ma saan aru, et see on radikaalne ütlemine, aga mis vahet seal on – otsid sa unustust narkootikumidest, alkoholist või Jumalast? Tehniliselt?
Vahepeal käib Eleri ja võtab tellimusi. Annad Elerile kolmkümmend viis krooni ja tema läheb toob Metrost kanavõileibu. Aga kringlit ja vett võib laua pealt niisama võtta. Peep avaldab lootust, et see mees, kes võileibu teeb, on väle.
Saame teada, et pastori praegusel kaasal Annal oli 12-aastaselt, kui ta Eestisse tuli, kaks palvet. Esiteks: armas Jumal, palun ära lase mul siia arenguriiki jääda. Teiseks: armas Jumal, palun ära lase mul iialgi pastori naiseks saada! Nüüd on mõlemad palved täitmata, aga ta ise õnnelik. Elus tuleb osata pöördeid teha, on selle jutu mõte. Tem jalgade ees on mahukas Tommy Hilfigeri kott. Käekoti ja märsi segu.
Pastori hea sõber Mart laulab Mäksi “Jälgi”. Nad mängisid kunagi koos pastoriga mängusõduritega ning ükskord panid sõdurid liivakastis põlema. See jäi viimaseks korraks, kui nad sõduritega mängisid.
Ja pastor räägib ringiratast käimisest. Sellest, kuidas sa võid ühel hommikul avastada, et su ees ei ole midagi muud kui omaenda jäljed. Õige jutt iseenesest ju.
Aga see koguduse bänd, andkem tõele au, ei ole maailma parim muusikaline kollektiiv. SKA-punki, vana head Jaagup Kreemi Terminaatorit ja mida kõike veel ta endas seob. Üpris õudne on, tunnistan. Eriti, kui nad laulavad:
“Tänu Jeesusele olen elus ma,
sest et Jeesus Kristus kalli verega
katab mind, ma uue elu saan.
Tänu Jeesusele olen elus ma.”
Andke andeks ja palun väga – mis kuradi narratiiv see selline on?!
Sõnaseade pole selle ansambli tugevaim külg, paraku. Liiatigi kui solist lõpetab esinemise sõnadega: “Jeesus, õnnista kõiki, kes siin täna hommikul koos on ja kes mööda käisid. Aamen!”
Aga need, kes jõe teisel kaldal jalutasid, nemad ei vääri õnnistust?
Ja pastor õpetab: “Kena päeva, päev on ilus ja alles noor!”
Tõsi ta on. On keskpäev. Pühapäeva keskpäev. Ma kohtun La Dolce Vitas oma sõpradega, kes on pehmelt öeldes pohmeluses. Eile oli Plink Plonk. Maailmas on ikka koos palju erinevaid muinasjutte…
