„Puhastus” on lugu ülekohtust, mida tegi üks riik teisele, üks õde teisele

 (4)

Sofi Oksaneni „Puhastust” võib lugeda väga mitmel tasandil – see on ühtaegu ühe aja lugu, ühe riigi lugu, ühe pere lugu ja ühe naise lugu.



Inimesed kipuvad ikka mõtlema, et kõrgeid auhindu võidavad kõrgelitaarsed raamatud, mida peab olema keeruline lugeda. Finlandia-auhinna võitnud Oksanen murrab selle müüdi – tema lobeda keele ja paeluva tegevustikuga „Puhastus” oli Soomes eelmise aasta müüduim raamat. Seda osteti üle 100 000 eksemplari, mis on väga suur arv isegi Soome kohta.

See on äärmiselt tähelepanuväärne. Sest eestlase jaoks on see raamat täis sümboleid ja mälestusi, aga kas ka soomlase? Kui suure õhinaga loeks eestlane lugu soome naiste valikutest ja saatustest, elust läbi sajandi, riigile raskel, suisa olematul ajal? Kas loeks meiegi, kui autor oleks näiteks Kivirähk?

Raamatu peategelasteks on Eestimaal elav kuuekümnendates Aliide ja Vladivostokis sündinud paarikümnene Zara, kes mõlemad on pidanud oma elus taluma vägivalda. Ja kes on sugulased. Ühelt poolt ongi kogu loo võti selles. Teisalt on see selle loo kogukontekstis juhus, kirjanduslik kaunistus. Teoreetiliselt ei ole sugulus määrav. Sugulus teeb romaani, kuid kumbki lugu omaette võiks olla olemas ka ilma selleta. Tõenäoliselt ongi. Ilma suguluseta on neid lugusid küllap rohkemgi. Ja veel jõhkramaid. Neid lugusid, millest kunagi ei räägita, mis ei pääse iial raamatukaante vahele.

„Puhastus” – olemata küll puhtalt dokumentaalne, kuid põhinedes siiski osaliselt suguvõsalool – pääses. Ja puhastab hingi. Või vähemalt valgustab neid. Pakkudes emotsionaalse traagilisuse vahel ohtralt killukesi Eesti ajaloo kohta (NKVD tegevusest Koluvere lossi kummituseni), äkilisi äratundmisi omadelegi (adusin järsku, miks meie peres tegelikult sibulat ei söödud) ning omajagu nostalgiatki (kas mäletate vanaema tikitud nimetähtedega padjapüüre või Kosmose tuubimoosi?).

Soome mulluse menukaima teose tutvustuses on rõhutatud kahe naise lugu. Tegelikult on see lugu märksa laiahaardelisem. „Puhdistus” on ühe aja lugu, ühe riigi lugu, ühe pere lugu. Ja kuigi tasandid on üsna selgelt eristatavad, keerduvad nad kokku köieks, mille otsas ripuvad küsimused. Ah, et millised? Kui juba Oksanen tsiteerib Rummot – „Kõik on vastus, teaksin vaid küsimust” – siis mis õigust on minul hakata neid genereerima.

Naisautori naistest kirjutatud lugu võib tekitada meeslugejates pelgust. Kuid seda ei tasuks karta. See lugu on suurem. See on ülekohtu lugu, mida tegi üks aeg teisele, üks riik teisele, üks õde teisele. Võiks isegi öelda, et süžeeliinid on siin vaid loo ajaloolise tähtsuse sarikad. Ja ajalooliselt peaks jaguma praktiliselt kõigile midagi. Teos käsitleb ajavahemikku aastatel 1936–1992. Küll mitte kronoloogiliselt, kuid siiski peatükkide kaupa ja loogiliselt.

Kui millegi üle nuriseda, siis veidi arusaamatuks jääb püüd matkida raamatu lõpus KGB-toimikuid, mis ei anna juurde olulist infot ning jätab lõpu venima. Ehk oleksid need sobinud paremini mõjule pääsema, sulatatuna põhiteksti vahele?

Ajastute igapäevaelu kirjeldamise seas on juttu nii Tšernobõli katastroofist – võrreldes selle kajastamist raudse eesriide taga ja ees – kui ka maade tagasisaamisest. Killukesi Eestist, Soomest, Venemaast ja Lätistki. Isegi muusikasõpru pole unustatud – olgu siis Zara Doluhanova või Ilja Lagutenko armastajaid.

Just kõikvõimalikud infokillukesed teevad sellest raamatust erilise. Ja kui tahta, võib praktiliselt igas detailis leida mõne vihje, paralleeli, metafoori. Olgu see visalt köögiuksest sisse pugeda püüdev porikärbes või köögis klaverijala külge seotud lambad.

Paralleele saab tõmmata ka nii mõnegi kodumaise teosega: läbi tähtede vanaema silmadesse vaatamine toob meelde Marie Underi „Jõuluõhtu 1941”, Ingeli rinnanõela leidmise lugu aga allesnähtud „Tuulepealse maa”.

Kuid see ei ole kaugeltki patriootiline roosamanna. Autor laveerib hinnangute andmisega osavalt, kohati seisukohta võtmatagi. Olles ühtaegu naiselikult emotsionaalne, teisal aga ettevaatlikult lakooniline. Pigem rullub lugeja silme ees lahti hoopis teistsugune lugu, kui need, mida meie teame. Või teada oleme tahtnud. Valus ja inetu. (Kuigi tõsi – naiskirjanik on vägivallakirjeldustes ilmselt märksa leebem, kui oleks mees.) Omal moel sobinuks selle raamatu pealkirjaks olema ka „Ohverdus”.

Loe veel

Ja siiski jäävad ridade vahel õhku hõljuma küsimused. Kas ajaloo ja arengu – olgu perekonna või riigi oma – seisukohast on kahjulikum pime usk või inimlik nõrkus? Olgugi, et mõlema ajendiks võib olla hirm. Millal mõjutab inimene riiki rohkem kui riik inimest? Kas parem on kodust kaugel koju igatsemine või igavese vangipõlve talumine kodumaal?

Mis omakorda sähvatab pähe mõtte, kas on ehk tung minna ürgeestlaslik, sugupõlvest põlve emapiimaga edasi antav. Minna otsima midagi paremat. Minna, et põgeneda millegi ähmaselt taamal kõrguva ähvardava eest. Minna kuhugi kaugele, kus on parem ja turvalisem, kus ei pea kartma ega igatsema alati paremat homset. Minna, et olla ise oma minekute üle otsustaja. Minna ise, et keegi ei saaks viia. Minna, et ikkagi igatseda tagasi, sinna, kuhu sa päriselt enam kunagi kuuluda ei saa...

Et vastu pidada, peab inimene millessegi uskuma. Seda on teadnud ja kasutanud oma hüvanguks paljud võimud. Raamatus ütleb seda Berliinis prostituudiks sunnitud Zara, kuid see kehtib märksa laiemalt. Valik on igaühe enda teha. Kuid on meie kõigi asi, et seda ei kasutataks meie vastu, massipsühholoogilise vägivallaaktina.

Sofi Oksanen

• Sündinud 7. jaanuaril 1977

• Ema poolt eestlane, isa poolt soomlane

• Õppinud Helsingi ülikoolis kirjandusteadust ja Soome teatrikõrgkoolis dramaturgiat

• Tema varasemad teosed on „Stalini lehmad” (2003) ja „Baby Jane” (2005). Mõlemad on tõlgitud ka eesti keelde. „Puhastus” ilmub eestikeelsena mais.

• Oksanen on pälvinud mitu auhinda, sh Waltari-preemia Soome kõrgeima kirjanduspreemia „Finlandia”, ning Soome kuulsa raamatupoeketi Akateeminen Kirjakauppa preemia „Varjo-Finlandia”. 

 

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare