Puine seks ja vägivald väga vanas Tallinnas


Puine seks ja vägivald väga vanas Tallinnas
Apteeker peab selgitama, kas minevikuviirastused võivad elavatele liiga teha.Rauno Volmar

Melchiori-tsükli uues raamatus jääb vajaka veenvusest ja lihvist, ehkki olustik on mõjus.

Detsembri alguses vahendas Eesti Päevalehe veebileht kunstniku ja kirjaniku Toomas Vindi tähelepanekut, et eesti romaanikirjandus hakkab muutuma harrastuskirjanduseks. „Raamatu kirjutamine nõuab aastast tööd, kuid autoritasudest ei ole võimalik Eestis ära elada,” põhjendas Vint allkirja andmist kultuuriministri tagasiastumist nõudvale dokumendile. „Kirjanikud on sunnitud midagi muud tegema ja romaanid sünnivad põlve otsas. Pühendumist ei saa olla.”

Indrek Hargla viimatine kriminaalromaan „Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus” on sellise nendingu ilmekas illustratsioon – teos täidab meelelahutuskirjanduse miinimumnõuded, ent säravaks saavutuseks häilima pole autor seda vaevunud. Kitsal ajal on kärpesse läinud esteetiline peenus, mistõttu „Rataskaevu viirastus” on pigem käsitöö- kui kunstisaavutus.

Romaani tegevus, tontlik mõrvamüsteerium, on paigutatud 15. sajandi Tallinna ja seostatud Pirita kloostri rajamisega, ning kõige rohkem vääribki kiitust Hargla oskus kirjeldada usutavalt aastasadadetagust olustikku. Iseküsimus, kui faktitruu see on, aga ajaloovõhikule avaldab muljet – keel vahest välja arvata, kuna pseudoarhailine kõnepruuk meenutab pigem Oskar Lutsu tegelaste jutuajamisi, kui annab aimu tõeliste hiliskeskaegsete pürjelite suhtlusest.

Keskaegne Tallinn oma põ-neva arhitektuuri ja kombestikuga on siiski vaid maaliliseks mängulauaks, millel autor tegelasi-malendeid liigutab – ning pahatihti teeb ta seda samamoodi nagu apteeker Melchior, kes kombineerib teose ühes episoodis, ise malemängu reegleid tundmata, samuti viguritega. Kohati paistab autorilgi olevat raskusi kirjutatu uskumisega ja siis tuleb appi seikade sage kordamine; mõnele triviaalsele asjaolule juhitakse tähelepanu suisa narruseni. Küsitavaks jäävad aga nii mõnedki süžeeliinid, nii mõnegi tegelase teod pole eriti motiveeritud ning tõtt-öelda kaotab detektiivist apteekri peamine modus operandi – „pumbata” suvalistesse tegelastesse nii kaua apteeginapsi ja konfekte, kuni need talle midagi huvitavat räägivad – kiiresti veenvuse ja paneb muigama.

Võikad detailid

Frenchi ja Koulu lugudesse pressitud huumorist on Hargla loobunud, vahetades selle Melchiori-sarjas ühtlase muheda fooni vastu, mis lugemise ladususele muidugi kaasa aitab. Romaani kõige naljakamaid episoode aga, kardan, pole Hargla ise naljana esitada kavatsenud: Melchiori täpsustamata tõbi peaks lugejas eeldatavasti tekitama eelkõige kaastunnet, ent stseen, kus apteeker selle leevendamiseks peaga vastu müüri jookseb, kõditab tundetaibu asemel hoopis jämekoomikasoont.

Selle, mis läbitöötamises ja veenvuses vajaka jääb, teeb Hargla tasa nilbuse ja võikusega – seks, peks, kastreerimine, laibatükeldamine ja suisa õõvastavad perverssused läbivad ro-maani urmase niidina, kusjuures tihtilugu tundub tegu olevat räigustega räiguste pärast; stiil on selline, ja kõik. Küllap on hard-boiled pulp-kirjanduse ja ajaloolise põnevusromaani omamaiste ristsugutiste järele nõudlus olemas, kuna „Rataskaevu viirastus” on romaanitsüklis teine jagu ja peatselt tõotab ilmuda kolmaski.

Hargla pole küll Eco, aga veenvalt ja haaravalt ajaloost kirjutada kahtlemata oskab – varasemad saavutused ei luba selles kahelda. „Rataskaevu viirastuses” pole ta kahjuks pidanud vajalikuks seda oskust pruukida rohkem, kui hädapärast tarvis.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare