Inglise kirjaniku Margaret Drabble’i (snd 1939) “kultuuridevaheline tragikomöödia” on inspireeritud 18. sajandi Korea printsessi Hyegyongi (1735– 1815) memuaaridest. Raamat hõlmab kaht eraldiseisvat ja samas põimuvat lugu.

Neist esimest jutustab kroonprintsess Hongi vaim isiklikult. Punase kuninganna nime postuumselt pälvinud printsess (kes tegelikult ei saanudki kunagi kuningannaks) pandi üheksa-aastaselt paari sama vana printsi Sadoga. Prints oli kokkuvõttes õnnetu saatusega – teda põlgas tema isa kuningas Yongjo, kes ei hoidnud end tagasi, et poega igal võimalikul juhul alandada. Nii sirguski väikesest printsist maniakaal-depressiivne mõrvar, keda muu hulgas ajas hulluks ka oma ajastu õukonnas kehtinud ülikeeruline riietumisreeglistik. Kuningal sai pojast küllalt, kui too oli 27-aastane: ta sulges Sado riisikirstu, kus prints hinge heitis. Kroonprintsess seevastu elas oma aja kohta väga kõrge vanuseni.

Segadus vaimuga häirib

Raamatu teine pool on aga märksa lõbusam. See räägib keskealisest inglise akadeemikust Barbara Halliwellist, kes läheb Lõuna-Korea pealinna Souli konverentsile. Tänu juhusele satuvad tema kätte printsess Hongi memuaarid, mis haaravad ta silmapilkselt oma lummusesse. Soulis tabavad Babsi (kes on pidevalt mures oma kehakaalu ning juba hääbuma kippuva seksuaalse kütkestavuse pärast) mitmed humoorikad seiklused, näiteks vaid Armani toodangut kandva professori Jan van Jostiga.

Ei ole kuigivõrd haruldane, et kirjanik otsustab kirjutada ajaloolise romaani, mille tegevus toimub pooleldi minevikus ja pooleldi tänapäevas. Märksa ohtlikum võib olla püüe kirjutada eri kultuuride kaudu – tihtipeale viib see väärtõlgendusteni. Siin seda kuigipalju pole, sest on mindud kindla peale välja ja piirdutud vaid reisiraamatu faktidega. Väheste ajalooliste teadmistega lugejale on ehk huvitavaks vahelduseks väikesed kõrvalepõiked muu maailma samaaegsetele (18. sajand) sündmustele. Kuigi lõpuks võib hakata tüütama pidev faktide ülekordamine ning esimese poole traagilisusest nõretav hala.

Ilmselt võivad kroonprintsessi päevikud olla päris huvitavad, kuid Drabble’i loodud segadus Hongi vaimuga ja viimati mainitu 21. sajandi psühholoogiaalase žargooni ning prantsuskeelsete väljendite pildumine on seda tublisti kahandanud.