„Kuule, ma tean sind! Sa oled see Niineste Päevalehest?” elavneb punkar kõrvallauas. Ma ei tööta teles, et mind peab ära tundma! „Mhm,” pressin vastuseks. „Kuule,” ronib ta mu lauda, „mida sa sest arvad, punklaulupeost ja kogu värgist?” Tüü-tus! „Esmaspäeval lehest loed,” proovin vestluskaaslasest vabaneda.

„Ära end nüüd nii tähtsaks ka tee, räägime, nagu asjad on,” vaatab punkar mulle usalduslikult silma. Tema pilgus on midagi. Kus ma teda näinud olen? „Meeldis?” küsib ta. „Tead...” alustan. „Ahaa! Sulle ka ei meeldinud!” elavneb punkar. „Sinu sõnad,” rüüpan kandva pausi jagu kohvi: „Aga mis sulle ei meeldinud ja miks?”

„Mitte miski! Mingi onkel on oma põgusa punkarimineviku ära brändinud ja mõtleb, et võib kõike,” tõuseb punkari hääl iga silbiga. „Mis seal halba on, kui inimene suudab suurelt mõelda ja tegutseda?” oponeerin. „Sest ta on pungist sisuliselt irdunud! Tal pole aimugi, mis on punkliikumine tänapäeval. On ainult nostalgilis-imaginaarne rekonstruktsioon!”

„Pseudosemiootik,” mõtlen ja küsin: „Milles see väljendus?” Ta hüüatab: „Kõiges, mida nad tegid või rääkisid! Kuradi pungikõiksuse keskus see Inglismaa oli või on? Punk sündis Ameerikas. The Stooges, Ramones, New York Dolls! Richard Hell, Ian MacKaye, Jello Biafra, Henry Rollins! Mitte mingi Malcolm MacLaren või Johnny Rotten! MacLaren käis 1975-ndal USA-s, müüs oma sünteesi sealnähtust alates biitlitest järjekindlalt järgmise suure asja järele janunevale Briti (muusika)pressile maha. Punk oli Inglismaal lihtsalt järjekordne moelaine, millest natuke ka üle raudse eesriide loksus.”

Raputan pead: „Sa ei saa seda muuta. Saaremäe põlvkonna jaoks ongi see punk.” Ta ei taltu: „Kõik vähegi punk, mis viimased paarkümmend aastat pildile pääsenud, on tulnud ennekõike USA-st!” Jonnin: „Inglismaa muusikaelu läks põnevaks pärast punki.” Ta torkab: „Joy Division on ka klišee.”

Miski murdub

„Kusjuures,” tunnen endas millegi murdumist, „mind häiris, et repertuaarivaliku tagant võis aimata selget, ent mõistetavat rõhumist vähimatele ühisnimetajatele.” Ta naerab: „Pesueht punksült, eks ju?” Mu pea liigub vaevumärgatavalt üles-alla. Olen vahele võetud. Vaikime.

„Minu meelest tegi eeslauljatest parima etteaste Psychoterrori-Freddy,” julgen jutujätkuks arvata. „Freddy on lahe!” kiidab punkar takka. „Eesti oma Iggy Pop!” lajatan habemega paralleeli. Vestluspartner ohkab: „Aga laulupeokülaliste jaoks jääb ta ikka keskealiseks lapsjoodikuks, keda „Krimi” või „Reporter” teinekord sadistliku mõnuga näitab.” Noogutan irooniata: „Juba Jessenin kurtis, et Moskva miilits ei mõista teda.”

„Ja tead,” vaatab ta mulle usalduslikult silma, „ma proovisin rongkäigust punkareid leida. Kõik ütlesid, et nad pole, vaid on end tänase puhul niimoodi riidesse pannud...” Kas ta eesmärk on mind iga pisiasjaga provotseerida? Ta ei paista ka eriline nolk olevat, üsna minuvanune. Püüan vaielda, et nägin rahva seas nii mõndagi päris punkarit, kes pidu täiesti siiralt võtsid.

Vestluskaaslast see ei veena: „Ja homme pressivad nad oma vanematelt välja järgmise paari värvilisi ülehinnatud hooajaketse, mõtlemata hetkegi oma Indoneesia eakaaslastele, kes neid sisuliselt orjatööna valmistavad. Nii on ju normaalne, eks ju? Nagu peab, nagu kõigil? Nagu nende vanemad, kes meiesuguste vastuvoolu ujujate kohta ütlevad „heaoluühiskonnast segi läinud”, adumata, et see segiminek on just nende endi postsovetlik materialismihullus, mida nad oma lastele sisendavad kui ainuõiget ellusuhtumist! Elagu Nike sokid! Logo pärast.”

„Sa vaatad asja nii oma mätta otsast,” vangutan pead. Taban naelapead. „Ja sina, Niineste, ei saa enam üldse asjadest aru! Punklaulupidu on igatpidi kompromiss. Kus see anarhia on, kui vehitakse sinimustvalgetega ja juubeldatakse kultuuriministri tervituse peale? Milleks see näitleja hala teatriteemadel keset laule vajalik oli? Hammaste näitamiseks? Siilipoja piimahambad! Neil on tribüün ja publik ja nad ei kasuta seda! Sest neil po-le-gi sõnumit!

Punktooted õllest küpsisteni! Nagu Vans Warped Tour, mille tagant paistavad välja ketsifirma turundusosakonna kõrvad! Ja toidutelgid – punk on olla tervislik- või taimetoitlane, nemad serveerivad oma rasvast pühvlijõusööta! Selle sisulise hiigelkompromissi tulemus on pungilaadne toode, nagu ütles kriitik Lauri Leis Green Day plaadi kohta. Imestan, et sa seda punklaulupeos ei näe. Muidu võtad küll kõigi kallal!”

„Muide – kes sa oled?” küsin vestluspartnerilt. „Sina, kelleks sa kunagi ei saanud, kui valisid turvalistes toimetustes kultuuriajakirjanikuna konformeerumise.” Eks ta ole… „Võin ma meie vestluse avaldada?” loodan lunastust. „Otsusta ise, kas sul on süda ja munad või ei!”

„Anarchy in the E.U.”

Punklaulupidu

Toimus 11. juunil Rakvere lossi-mägedes

Kunstiline juht: Üllar Saaremäe

Dirigendid: Hirvo Surva, Veronika Portsmuth jt

Esitati peamiselt Inglismaa punkrokkansamblite loomingut.